Tants ja tagaajamine
Priit Raua (41) panust Eesti kaasaegsesse tantsu on võimatu alahinnata. Tema koordineerimisel saabuvad siia maailma tipud ja radikaalne underground, ja ilma tema tegevuseta ei teaks ka Euroopa tantsuavalikkus Eestit kui kõrgliiga tantsuriiki. Priidu kogemus ja intuitsioon otsustavad, kes tulevad esinema Kanuti Gildi Saali ja Baltoscandalile - seega on tema ainus õhuaken, kust tuleb sisse praktiliselt kõik, mida Eesti publik maailma sõltumatus tantsus ja teatris toimuvast nuusutada saab. Näiteks juba sel ja järgmisel nädalal on menüüs Nu Scandik ehk Skandinaavia paremad palad.
Priit, sind näeb põhiliselt liikumas Rataskaevu ja Pika tänava vahel. Kus sa tegelikult töötad ja mis su ametinimetus on?
Mul on kaks ametinimetust. Esiteks ma olen Kanuti Gildi Saali juht. Ja siis ma olen juba natuke aega olnud Baltoscandali kunstiline juht.
Neile, kes pole sinna kunagi sattunud: mis asi on Kanuti Gildi Saal?
See on segu kultuurimajast ja teatrist. Meil pole oma truppi, aga oleme ikkagi kunstiliselt vastutavad selle eest, kes meil esinevad – kunstilised saavutused tulevad läbi selle, mida näidatakse. Näiteks ei ole seda saali võimalik üürida, või ainult juhul, kui tegemist on meie arvates erakordselt hea asjaga.
Peamiselt toimuvad siin asjad ikkagi nii, et Kanuti Gildi Saal kutsub inimesed siia etendusi tegema, nii Eestist kui välismaalt. Kusjuures Eesti asjad üldjuhul ka valmivad siin meie majas. Ta on samapalju oma tegevusajast teatritehas kui teatripood, valmimisprotsess võtab oma aja ja näiteks kolm nädalat ei toimu majas ühtegi etendust, ainult lavaproovid.
Välismaa tükkide puhul kutsun ma neid asju, mis ühel või teisel põhjusel sobivad. Peamine kriteerium on kunstiline tase. Aga see on teatavasti asi, mille üle vaieldakse.
Kuidas sa need sobivad etendused siia leiad? Käid kogu aeg festivalidel?
Enam isegi niipalju ei käi festivalidel, vaid mingeid konkreetseid etendusi vaatamas. Sest üle kümne aasta vaatamisega on paratamatult tekkinud vilumus ja tutvusringkond, kust tilgub infot – seda infot tulebki käia kontrollimas.
Kanuti hea omadus on ka see, et ta võimaldab ja lubab võtta riske. Kui ma arvan ja tunnen, et üks kunstnik teeb õiget ja head asja, mis pakub nii talle kui mulle, siis ma võtan riski ja kutsun ta uue tööga siia, isegi kui keegi seda veel näinud pole. Võimalus riskida on minu jaoks kunstis väga tähtis.
Kas võib nii öelda, et sina oled see, kes kujundab näo, mida me Eestis kaasaegsest tantsust näeme?
Ei, sest mina kujundan selle näo, mida Kanuti Gildi Saalis ja nüüd ka Baltoscandalil näeb. Keegi pole ju kirjutanud välja luba, et ainult Priit Raud tohib tantsu maale tuua. Ma loodan väga, et tekib veel selliste ambitsioonidega organisatsioone, kes ka midagi toovad, ja loovad oma näo. Ega Eesti Draamateater ei näita ju ka kogu Eesti teatri nägu.
Ja nii Kanuti Gildi Saali kui Baltoscandali organiseerimise puhul on muidugi tegu kollektiivsete töödega. Ilma nende kollektiivideta ei toimuks midagi.
Mis on su valikukriteeriumid? Kui sa oled väga palju etendusi näinud, siis mis sind veel suudab erutada?
Põhimõtteliselt on kõige olulisem kriteerium see, et asi peab olema aus. Ma pean saama aru, et need inimesed lava peal ei MÄNGI, vaid ON. Nad peavad minu jaoks mingid küsimused tõstatama, mille üle mul on hea mõtiskleda, kasvõi nädal otsa.
Vahest üliharva tunnen juba vaatamise ajal, vabandust väljenduse pärast, nüüd saan kohe orgasmi. Seda, et ma kohe pärast etendust braavo karjun, on juhtunud viimase kolme aasta jooksul kaks korda.
Mille peale siis?
Ühte neist tükkidest ei saa Eesti publik vist kunagi nägema, aga teist ehk küll, järgmisel Baltoscandalil. See on Meg Stuarti ja Benoit Lachambre’i töö, mis esietendus Avignoni festivalil. Üle pika aja nägin vaatepilti, kus pool saali pärast tüki lõppu karjus “boo” ja teine pool saali “braavo”, inimesed vaidlesid tuliselt – niisugune vaidlus ongi kõige õigem asi üldse.
Baltoscandalil püüamegi näidata teatri tegemise eri vorme. Mitte nii, et üks vend oskab ninaga hernest veeretada, kutsume tema ka. Peab ikka midagi muud, sisulist ja professionaalset, olema. Aga üleüldse on ju kogu see Baltoscandali teema saanud alguse Peeter Jalakast, mina olen hetkel lihtsalt omamoodi täidesaatja.
On üsna kurb öelda, aga veel paar aastat tagasi vaatasin ma umbes kakssada viiskümmend etendust aastas livena. See on karm kogus, seega seal peab olema midagi, et ta mu tähelepanu tõmbaks.
Kust Kanuti Gildi Saal raha saab? Olete te normaalselt finantseeritud?
Kultuuriministeerium, Kultuurkapital, linn – saame raha nii nagu ülejäänud kultuuriasutusedki. Alati võiks olla rohkem, aga see pole vingumise teema, olukord läheb üha paremaks.
Rõõmsaks teeb see, et oleme saanud üle kurvast ja karmist elust, mis oli siis, kui raha anti mingite publikunumbrite järgi. See oli täiesti arusaamatu – nagu feodaalaega minek!
Kuidas sa üldse tantsuni jõudsid?
Lõpetasin 21. keskkooli ja proovisin kaks korda Tartusse ajalugu õppima minna, olen samaaegne kui mu paralleelikad Artur Talvik ja Indrek Tarand. Ajalugu oli siis popp, aga ma ei saanud sisse.
Siis läksin Nõukogude armeesse ja seejärel Pedasse tantsu õppima.
Aa, vabandust, vahepeal õppisin tehnikakoolis. Ma olen paberitega pottsepp! Lõpetasin selle kiituskirjaga, töötasin ühe suve Väänas pottsepana. Nii et Vääna kandi inimesed, hoidke alt, teie kaminad kukuvad tõenäoliselt varsti kokku.
Tants tundus kuidagi põnev ala. Tollal me tegelesime rohkem rahvatantsu ja muu sedalaadi asjaga, see tüütas mind umbes esimese kursuse lõpuks ära. Siis hakkas kohe moodsa tantsu värk huvitama, kuigi seda ei koolis õpetatud – teadsin ainult nii palju, kui Soome telekast nägin.
Millal ja miks sa tantsimise ära lõpetasid?
Kohe kooli lõpus lõpetasin. Üks kõige jubedamaid asju, minu jaoks, olen mina tantsus – see mulle ikka absoluutselt ei meeldi.
Lava peal olemine või kehalisus, mis sulle vastu hakkab?
See, et ma pean ennast füüsiliselt teiste ees liigutama, läbi selle ennast väljendama, on täiesti vastuvõetamatu.
Pärast kooli hakkasin kohe tantsuasju korraldama – olin tükk aega tööl Eesti Rahvakultuuri Keskuses. Heili Einastoga asutasime ühenduse TIKE (Tantsuinfo Keskus Eestis), praegune 2. tants, mis sai paar aastat tagasi kümneaastaseks. Alguses korraldasime seminare ja tõime siia õpetajaid. Muide, alles neli aastat tagasi tekkis sinna esimene palgaline töötaja, enne seda oli kõik puhas vabatahtlik töö.
Tegelikult mulle meeldib teater samapalju kui tants, ja ma saan sellest ka üht-teist aru. See hoiabki asja balansis – muidu oleks küll siiber ees kogu aeg neid inimesi väänlemas vaadata. Sest teatavasti tihti ju vääneldakse põhjuseta.
Ka see oli minu halb vedamine, et vahepeal võtsid tantsijad ennast vähemalt pooltes kaasaegse tantsu tükkides alasti?
Vist ikka halb vedamine, kuigi see oli ka vahepeal trend. Nende artistidega on ju siin olnud publikuvestlusi. Inimesed küsivad: miks sa seda teed? Selgitatakse: see ei tule edevusest! Vastupidi, ma tunnen ennast jube halvasti, et ma teie ees alasti pean võtma. Aga see on situatsioon, kuhu ma tahan ennast panna, et teile seletada seda, mida ma seletada tahan.
See on nende jaoks kostüüm.
Mida sa siis teed, kui sa parasjagu teatris pole?
Kahte asja. Logelen niisama, siia alla läheb televiisor ja lugemine, või üritan natuke nokitseda oma maja ja aia kallal Tallinna lähedal maal.
Sa olid kuus aastat Von Krahli teatri direktor. Miks sa sealt ära tulid?
Minu aeg sai seal otsa. Nüüdseks on ta vist liiga selge ja valmis, mulle meeldivad kaootilisemad asjad.
Ja ega eksperimentaalse teatri juht ei olnud ka alati väga lahe olla. Sisuliselt küll lahe, aga kogu aeg tuleb kellelegi midagi mõttetult tõestada.
Eksperimentaalsest teatrist rääkides…mis sa N099st arvad?
Natuke liiga vähe aega on möödas. Aga minu meelest on see õige asi. Pean tunnistama, et kujutan selgelt ette, kui raske seis neil on. Kõik ootavad midagi, Ojasoo peaks nagu lava peal hakkama kuldmune sittuma. Neile tuleb aega anda.
Kas Kanutis peaks kunagi trupp olema?
Kindlasti mitte. See pole asi, millega mina tahaks tegeleda. Meil pole keelatud ühte rühma näiteks aastaks residendiks võtta, aga oma tegevusajal ma sinna jäävat truppi ei luba. Eesti tantsijad ei lähe niikuinii erinevalt ülejäänud Ida-Euroopast kuhugi läände ära, sest neil on siin toetav koht, kus harjutada ja olla.
Kuidas sa Eesti tantsu taset hindad maailma skaalal? Ühest viieni?
Väga hästi. Viis. Viis miinusega. Ma olen kunagi öelnud, et spordiloogika järgi on Eesti kaasaegses tantsus kõrgliigas. Mängib maailmatasemel.
Minu jaoks on kaasaegne tants üks Eesti märk. 2003. aastal tegi kultuuriministeerium sellise uurimuse, kes meie kultuurist on kõige rohkem Eesti välismaal esindanud. Väga napilt oli muusikute kannul tants – 60 etendust üle maailma tõsistel festivalidel on väga korralik saavutus.
Eesti tantsu kohta on öeldud, et ta on aus. Isegi kuni naiivsuseni aus. Samuti nähti teda vahepeal väga kontseptuaalse ja üldse mitte liigutusel põhineva kunstina. Nüüd see arvamus hakkab natuke muutuma.
Aga publiku poole pealt? Alguses oli vist inimesi üsna raske teatrisse saada?
Kõik areneb ja liigub paremuse poole, aga siin ei saa lolliks minna. Üle maailma käib kaasaegset tantsu vaatamas, nii halvasti kui see ka ei kõla, keskmiselt üks protsent elanikkonnast. Ja see tase on meil Eestis ammu käes. Küsimus on pigem selles, kuidas ühiskond sellele vastu püüab kakelda, öeldes, et üks protsent ei ole tähtis. Kuidas ei ole tähtis? On küll!
Niikuinii ei saa see kunagi olema mainstream kunstiala – ei ole ta kusagil mujal maailmas ja pole ka Eestis. Ta pole lihtsalt selliseks sündinud.
Kas kaasaegne tants on Euroopa või maailma ala?
Euroopa. Siin tuleb näha selget vahet. Moderntants on maailma, eriti Ameerika ala, aga kaasaegne tants on hästi labaselt seletatuna arengus järgmine aste.
Moderntants on seotud väga konkreetsete liigutustega nagu ballettki. Kaasaegse puhul on täielik vabadus – sa ei pea üldse tantsima kui sa ei taha. See on totaalselt Euroopa mängumaa.
Kaasaegne tants oli vahepeal väga kontseptuaalne ja interdistsiplinaarne, omavahel põimusid foto, video, teater, tants jne. Kuhu ta praegu suundumas on?
Liigutus ja koreograafia muutuvad üha tähtsamaks. Kontseptualistid kas tulevad kaasa või jäävad maha, nagu iga kunstivoolu puhul.
Võitlust on vähem, ilu on rohkem, ja isiklikku on töödes üha enam – ka üldistusi tehakse läbi enda.
Kui sa vaatad sellistes kogustes etendusi, kuni kakssada viiskümmend tükki aastas, siis kas see sind tõesti oksele ei aja? Midagi uut leida on vist ikka väga raske?
Sina ei talu tantsuetenduste puhul alasti inimesi, mina jälle lähen ogaraks kui laval on näiteks tool ja laud. Neid on nähtud tuhandeid, ja ma ei suuda edasi vaadata.
Mul tekkis juba aastaid tagasi vastureaktsioon igavusele. Ma olen võimeline täiesti rahulikult ja ilma igasuguste süümepiinadeta magama jääma. Ja aplausi peale ärkan üles.
Mart Kangro, tantsija ja koreograaf:
Kui ma esimest korda välismaale suuremale gastrollile läksin, siis mind kutsunud inimene küsis: kuidas teie kuningas elab? Selgus, et ta peab silmas Priitu. See on lihtsalt hämmastav, kuivõrd hea renomee tal läänes on ja kuidas tema suurt tööd imetletakse.
Tal on tantsuasjades metsikult hea vaist. Näiteks kutsus ta siia Thomas Lehmeni, kes polnud siis Euroopas keegi, ei tea kust Saksamaalt Priit ta üles leidis. Praeguseks teab Thomast tantsumaailmas igaüks. Ühesõnaga Priit orienteerub tantsus väga hästi ja kuraatorina on tal suurepärane nina.
Inimesena on ta reserveeritud, naljalt näiteks pärast etendust kiitma ei tule. Võibolla tuleneb see ka osaliselt positsioonist, et ta püüab distantsi hoida.
Kuigi ma tunnen Priitu juba kümme aastat, ei luba ta eriti enda sisse vaadata ja hoiab asjad enda teada – ta on kinnine, aga samas väga emotsionaalne ja teeb oma tööd hingega.
Mikko Fritze, endine Eesti ja praegune Montevideo Goethe instituudi juht:
Professionaalselt on Priiduga lood selged. Ta on avatud kõigele, aga kui mingi asi ei meeldi, või tema seda ei taha, siis on vastus "ei". Teda võib küll ka veenda (raskelt, aga võib!), kui lõpuks tuleb "jaa", siis on ka selge, et ta seisab täiesti asja taha.
Priit on olematu Eesti kaasaegse tantsu viimase 5-7 aasta jooksul Euroopa ja isegi maailma lavadele tõstnud (muidugi ilma heade tantsijateta poleks see võimalik olnud). Ta loob oma reisidel ja oma suhtlemisstiiliga sellise atmosfääri, et inimesed tahavad Eestisse tulla. Ja tulevad ka! Ma tunnen palju „välismaalasi“, kes on Priiduga kokku puutunud. Suurem osa nendest ei saa temast aru (kes saab?), aga ta on
enamvähem alati jätnud sügavalt positiivse mulje.
Ma arvan, et Kanuti Gildi Saali ilma Priiduta poleks. Selline sündmuskoht Tallinnas on linnale, tema publikule ja kunstnikele, niivõrd fantastiline asi, et raske kirjeldada. Pole palju selliseid kohti selles meie maailma kultuurielus!
Priidu kui sõbra kohta ei hakka ma siin avalikult detailides rääkima. Nii palju võin öelda küll, et ma igatsen teda siin Uruguays. See pole tühi pateetiline lause.
