Trummid, trummid, trummid – palju trumme, mis läbisegi kolistavad. Plörtsuva kõlaga bassid teevad ülbeid LCD-likke bassivõnkeid. Klaveri- ja elektriklaverikäigud, mis näivad nüri kindlameelsusega kinni jooksnud olevat. Kitarrikesed, mis ei kõla just kõige puhtamalt ja kõrvupaitavamalt. Eepiline pohmelliballaad. Ja siis James Murphy laulmist meenutav jutustamine moodsa eluga kaasaskäivatest naeruväärsetest paratamatustest, minnes aeg-ajalt äärmiselt südamlikuks. Just-just. Täpselt needsamad relvad ja ma ei pane pahaks, kui te seda nimekirja lugedes haaaaigutasite, aga! Meenutaks ka Murphy kommet oma loiult algavaid lugusid kasvatada. Kolinate lisamisega, surinate intensiivsemaks keeramisega, prõmmima ja karjuma hakkamisega – kasvatada neid, kuni kuulaja on keset rütmilist helidemöllu, kus tekib magus tasakaalutuse tunne. Ja nüüd, ma usun, et haigutamise asemel naeratate. Kui te ei naerata juba tasase palvetamisena algava avaloo “Dance Yrself Clean” neljanda minuti seitsmendal sekundil, kui hooletu “aaa-aaa” tagant peksab sisse soolotrumm ja plärisev sündibass. Ei hakanud mõnus? Oled valel peol.

Hea küll. Uudiseid on ka. Ja need on korralik Bowie-tribuut, viiulkitarriga unistusterock “All I Want”. Ning LCD Soundsystemi eluloo vaieldamatult kõige kehvem lugu – labaseks hõiskamiseks sätitud “Drunk Girls”, mis meenutab melomaanidele sadu erinevaid lugusid, aga mulle kahjuks peaasjalikult Roxette’i hitti “The Big L”. Yuck.

James Murphy ülbe, julge ja kolisev tantsumasin täidab alati kuhjaga kõik ootused ja lootused, mida tõtt-öelda polegi. Ennast mõnuga kordaval viisil, mida antakse andeks vähestele, ja veel vähesemaid hakatakse meetoditele tuimalt kindlaksjäämisel armastama ja austama. Punk-funk on lihtsalt tema oma. 8

Plaat jõuab kauplustesse 19. mail.