Mõlemad on kaubanduskeskused. Mõlemas tegutseb edukas Soome kett Citymarket. Kuid muidu on nad kaks väga erinevat maja. Õigupoolest on neist kui majadest raske rääkida, pigem on need tööstuslikult toodetud detailidest monteeritud hiigelhallid (vormilt) ja moodsa aja linnaväljakud (funktsioonilt).

Lasnamäe Centrumis (alumisel pildil) põrkuvad ettekujutus hüpermarketist kui autostunud linlase väljasõidupaigast linnaserval ja Lasnamäe tagumise osa elaniku lihtne vajadus normaalse toidupoe järele. Kummagis žanris ei tööta kompleks veel täiuslikult, kitsas Mustakivi tee ei ole valmis selliseks autodemassiks, valgusfoorid keerulistel ristmikel Laagna tee silla ümber ei tööta ikka veel. Autosid ja jalakäijaid ootamatutes kohtades kohtuma panev läbikäidav parkla hoone mõlema tänavapoolse külje ees on kuidagi valesti paigutatud. Ja tagumiste mikrorajoonide elanik, kes tahaks jala poodi tulla, trambib praegu poris. Linn ei tule erakapitali tehtule järele; ja suure keskuse kahepaiksus ei ole just nauditav. Keskus ei taha olla linnaruumi kujundaja, Tondi raba ei saa projekteerijate arvates kunagi linnaruumiks, kiirteeäärset maastikku laiendatakse kohas, mis on tegelikult keset linna. Aga see on laiem küsimus ja kehtib Kristiine linnaosa eramurajooni läbiva Sõpruse puiestee äärde ehitatud Citymarketi kohta enamgi veel.

Õnneks on Lasnamäe Centrumi plaanilahendus hoone keerulisele väliskujule vaatamata lihtne. Ma vihastan alati Kristiine keskuses, mis on pärast laienduse valmimist liiga segane, liiga mittemeeldejääva kujuga. Ma ei taha ekselda. Siin eksleb ostja kauba vahel, Lasnamäe keskus on igapäevaste ostude tegemise kohaks liiga suur, erinevate kaupluste vahelised alad on kuidagi kõledalt gigantomaanilised ka. Sõpruse Citymarketil sellist viga ei ole, poode on vähe, Citymarketi osa kaks korda väiksem kui Lasnamäel, kõik jääb mõistlikkuse piiridesse.

Mingis mõttes ei ole nende hoonete puhul mõtet juttu teha arhitektuurist. Jutt käib funktsioonist ja hoone vastavusest sellele. Arhitektuur tähendab siin kas lihtsalt firmastiili (Mustamäel) või siis dekoori ja värvilahendust (Lasnamäe), viimane ei ole iseenesest halb, valgusobjektid Lasnamäe "kanali" äärsel akendeta seinal tekitavad mingi pingestatuse. Fassaadi sakilise osa ülivõimas valgustus segas pimedas Laagna teel liiklejaid ja viimasel ajal ei põle. Õnneks pole neil majadel torne ega muid "suurema" või "traditsioonilisema" ehituskunsti märke, nagu vahepeal tundus halvemas hüpermarketiarhitektuuris kohustuslik. Need hooned ei taha olla midagi enamat, kui kasumi teenimise ja inimeste lihtsamate soovide rahuldamise templid. Kui juba templi-kujundit kasutada, siis on nad mitte nagu Parthenon, vaid pigem nagu Stonehenge.