Mälupildid ei kao: Pildid õitsvast õunapuust ja nööril kuivavast pesust, mis on “siirupised”, sentimentaalsed ja klišeelikud rahuaja tarbimisküllastust põdevale inimesele, ei ole seda sunnitöölaagris vaevlevale, kõigest, ka lapsest ja mehest, ilmajäänule. Fotol Eliide (Mirt Preegel) ja Erna (Laura Peterson). Foto: Mardo Männimägi

“Risttuules”
Režissöör ja stsenarist Martti Helde. Operaator Erik Põllumaa E.S.C. Helilooja Pärt Uusberg. Osades Laura Peterson,Tarmo Song, Mirt Preegel, Ingrid Isotamm, Einar Hillep jt. Esilinastus 26. märtsil 2014.

“Imelises tundlikkuses mõõtmatuseni avardatud iga tühisem lapsepõlve mure, iga väiksemgi rõõm saab hiljem kunstiteose aluseks täiskasvanule, ilma et see ise seda ette teaks” – selle mõttearenduse Charles Baudelaire’ilt kirjutas Tammsaare oma “Tõe ja õiguse” motoks. Mõõtmatuseni tahab uue filmi “Risttuules” 26aastane stsenarist ja režissöör Martti Helde võimendada traagilisi küüditamishetki aastaist 1941 ja 1949. Süžeeliselt oleks tegemist justkui 1941. aastaga, kuid mälestuspildid kattuvad, põimuvad, on tänaseks sageli juba mälestuspiltide mälestuspildid. Neid on edasi antud põlvest põlve, nad on muutunud hajusamaks, kuid seda kindlamalt kinnistunud rahva mällu. Lõputiitrites on viidatud kogumikule “Vaikimise väraval: kooliõpilaste kogutud mälestusi küüditamisest” (2001), mis sisaldab mälestusi 51 represseeritult. Represseerimisfolklooriga tegeleb juba uus põlvkond. Kuid need mälupildid ei kao. Neist on kujunenud rahvuslikud kollektiivsed arhetüübid. Paljut püütakse unustada ja paljut on valus mäletada. Nii mõistusevastane ja vastuvõtmatu oli see, mis toimus.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: