Tartlased enne ja nüüd
Pärast raamatu “1000 tartlast läbi aegade” pealiskaudset lugemist tegin veidi statistikat. Esmamuljed olid, et raamatus on üpris põhjalikult kirjutatud Tartus elanud baltisakslastest, kirjandusinimestest ja näitlejatest. Nende vahel hajusid ära teadlased, poliitikud ja muu.
Ligikaudsed arvulised näitajad olid järgmised: isikuid, kelle nimegi ma seni kuulnud polnud oli 275. Baltisakslasi oli 130, kirjanikke ja kirjanduse ning keelega tegelevaid isikuid 125, näitlejaid ja teatritegelasi 75, kunstnikke 60, arste 80, sportlasi ja sporditegelasi 50. Miks mind see kontingent huvitas? Vist sellepärast, et olen arst ja kirjanik ning vähemalt kolm aastakümet tihedalt teatriga seotud. Aga eks iga lugeja (selle teatmeteose kasutaja) valib omad eelistused, keda neist tuhandest esile tõsta, keda lisada, keda välja arvata.
Loomulik, et iga lugeja -- tartlasest rääkimata -- arutab endamisi, kes on tartlane, ja miks ka mitte, kes on eestlane, eestimaalane, kes ja millise elukäiguga peaks olema see inimene, keda võib tartlaseks pidada? Raamatu autorid/koostajad on sellele küsimusele eessõnas püüdnud ka vastata. Nad on öelnud: “… valik oli väga suur … on püütud koondada võimalikult lai kontingent läbi aegade tuntud inimesi, kes oma mingil eluperioodil on olnud olulisel viisil seotud Tartuga… Tartus sündimine ja siin elatud aastate arv ei ole antud teoses määrav “ jne. Peab ütlema, et võrdlemisi suhteline määratlus – lojaalne ja laiapiiriline. Samas aga pean tõdema, et ka mina (loomulikult ka paljud teised) ei oska “tartlase kriteeriumi” selgepiirilisemalt määratleda. Pärisin mitmelt tuttavalt ja kuulsin, et sündimine Tartus ei ole tõepoolest määrav, kuid elatud aastate arv võiks siiski olla. Arvati veel, et Tartu Ülikoolis käimine, selle lõpetamine ja selles on tõepoolest üks oluline parameeter. Tõsi ta on, sest oli ju Tartu ülikool mitu aastasada ainuke Eesti kõrgkool ja üks väheseid Liivimaal üldse. Ja ega mulle pole tänaseni selge see ammendav “tartlase kriteerium” (nii nagu pole mulle selge ka nn “Tartu vaim”), sest nii tartlane kui tartu vaim (eriti viimane) on võrdlemisi abstraktsed mõisted.
Millest teatmeteose puhul räägitakse, milliste näitajate järgi arvustatakse, mida kiidetakse, mida laidetakse? Ega pole kerge vastata, arvustamisest rääkimata. Isiklikult pole ma seni veel ühtegi entsüklopeediat ega teatmeteost arvustanud. Mõnes mõttes sarnaneb sellise raamatu arvustamine sõnaraamatu või koguni telefoniraamatu arvustamisele, kuigi on tegemist elavate või juba ammu elanud inimeste (elu) lugudega.
Võtaks üheks parameetriks mahu, tähemärkide arvu, mida ühele isikule on pühendatud. Selle rubriigis torkas heas mõttes silma see, et juba ajalooliste isikute – siia kuuluvad eelkõige baltisaksa tegelased – pole ruumi kokku hoitud. Sama kehtib ka praeguste Tartu linnajuhtide kohta – nimeseid ei taha mainida. Ei kehti aga eestlastest ja tartlastest veel praegu elavate arstide kohta. Ja kui alustada A tähest, siis ei suuda mõista, miks pole raamatus sõnagi farmakoloogiaprofessori, meditsiinidoktori Lembit Allikmetsa kohta, kes ligemale viisteist aastat oli arstiteaduskonna dekaan?
Samas on A tähe all Aleksander I, kes ainult korra on Tartust läbi sõitnud. Aga jätame tsaarid rahule, ikkagi oli tema ukaas see, mis avas taas Tartu ülikooli aastal 1802. Aga Aleksandri järel on Aleksejev, Vissarion, kes sündinud Novotserkasskis ja surnud Poolas, kes oli küll Tartu Ülikooli professor, kuid kes teada-tunda ainult ehk matemaatikutele. Aga sama võidakse öelda ka Allikmetsa kohta, et ta tuntud ainult arstide seltskonnas, kuigi minu arvates see päriselt nii ei ole. Loodan, et Allikmetsa (ka tema naise Kiira A. ja poegade väljajäämine ühise nimetaja alt) on autoritepoolne näpuviga.
Kirjanikud ja kirjandusinimesed? Vist ei ole märkimisväärset ülekohut tehtud. Tähemärke (ka isiklikult minu kohta) küllaldaselt, kui mitte isegi liiga palju. Ei leidnud ma aga kirjanike hulgast Lembit Kurvitsa nime. Kurvits meenus vist ka sellepärast, et pärast aastaid kestnud haigusest ja muredest vintsutamisi ilmus tal hiljuti luulekogu.
Teatrirahvas on ära toodud ülima põhjalikkusega, ja see on ka loomulik, sest vaevalt on Eestis kohta (ja võib-olla koguni maailmas), kus oleks niipalju teatreid, teatrimaju, rääkimata sellest, et Eesti teater selle kitsamas mõttes sai alguse ju Tartust. Päevakajalisus (mõtlen siinjuures noorte teatriinimeste äramärkimist) ilmneb ka siin samuti nagu poliitikute ja ametimeeste ning ka kirjandusinimeste puhul. Küllap on see mingi ajamärk, millest mööda ei pääse.
Nii võiks ju pisinurinat iga eelpoolmainitud isikute-rubriigi kohta heietada, aga sel pole mõtet.
Üks märkmisväärne detail on kompositsioonis. Nimelt, kui tihtipeale on märksõnaks üks perenimi, perekonna, suguvõsa nimi, siis selle alla on mahutatud kõik samanimelised, enamvähem tuntud isikud (naine, lapsed, tädid, onud jne.) Seega pole üles loetud mitte ainult tuhat tartlast, vaid palju enam. Ja siit näen tulevase täiendatud kordustrüki arenguvõimalusi: kui põhitähemärk, olgu see siis mees või naine, järgnevate aastatel, aastasadadel mingil moel enam ennast “ei näita”, siis kerkib nimistus esikohale tähenduselt järgmine sugupuuliige. Sest, kuidas sa kedagi senimainitutest ikkagi kõrvale jätad? Piltlikult kõlaks see nii: kui seni on märksõnaks Naine, siis kordustrükis võib selleks olla Mees ja vastupidi. Lastest rääkimata. Aga see on tuleviku küsimus.
“Tuhat tartlast läbi aegade” on igati õnnestunud teatmeteos, ja seda mitte ainult mälumänguritele või ristsõnamõistatajatele, vaid laiemale ning hoopiski intellektuaalsemale kontingendile. Väärib igatahes jäljendamist teiste Eesti linnade poolt, kui seda juba tehtud pole.
