Tartu 1947: nimed vorstinahal

Folklorist Eda Kalmre oli Veiko Märka giidiks vanade ja uute kuulujuttude fantastilises labürindis.

Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteaduri Eda Kalmre doktoridissertatsioon “Hirm ja võõraviha sõjajärgses Tartus. Pärimuslooline uurimus kannibalistlikest kuulujuttudest” ilmus äsja raamatuna. See keskendub sõjajärgsetel aastatel Tartu kesklinnas, Soola ja Turu tänava nurgal asunud varemetes peitunud tööstuskombinaadile, kus sinna meelitatud inimestest, eriti naistest ja lastest valmistati vorsti, sülti, seepi ja muud head-paremat. Aga Kalmre on uurinud ka vanemaid ja päris tänapäevaseid kuulujutte ning muistendeid.

 

Mulle tundub, et kuulujutud on rohkem naiste kui meeste žanr. On sel arvamusel tõepõhi all?
Olen kuulnud ettekannet, mis rääkis katsest, millega uuriti, kuidas kuulujutt levib. Jutt rääkis aidsi levimisest, ka tuntud lausest “Tere tulemast aidsi klubisse!”, mille pahaaimamatu nakatatu hommikul ärgates oma vannitoa peeglile kirjutatuna leiab. Seda võtsid küll naised oma hingele lähemale ja olid põhiliseks levitajate kontingendiks.
Aga ma arvan, et teatud teemad on levinumad meeste hulgas. Minu uurimus igatahes vahet meeste ja naiste suhtumises ei tuvastanud. Võib-olla seetõttu, et tegu oli ajaloolise teemaga ja nendele on mehed üsna altid.

Ühest küljest on olemas tõestisündinud lood, mida edasi rääkida. Teisest küljest anekdoodid ja muinasjutud, mida ükski kuulaja tõsiselt võtma ei pea. Miks on inimestele üldse vaja vahepealset žanrit nagu kuulujutt, milles vale ja tõde tavaliselt suureks sasipuntraks saavad?
Kuulujutt on informatsiooni aseaine, kollektiivne uskumus. Kui ametlikku infot jääb väheks, siis nad tekivadki. Inimesed vajavad selgust, nad tahavad olukorda kontrol­lida.

Teie raamatus on kirjas, et kuulujutud on üldse omased ­segastele aega­dele, sealhulgas ka Eesti nn uuele ärkamisajale 15–20 aasta eest. Siis ei olnud ju infost puudust.
Võib-olla oli siis infot liiga palju. Tänapäeval ongi üks muistendite ja kuulujuttude oluline levitaja meedia. Lehtedes ammendatakse tihtipeale need teemad, millest rahvajutud tekkida võiksid.
Mulle meenub taas üks ettekanne Hollandi uurijalt. Hollandis nagu mitmel muulgi maal on musta- ja valgenahaliste tasakaal paigast ära ja siis tekivad kuulujutud usaldamatuse pinnal. Ettekanne oli ühest vägistamisloost – kuidas keegi must oli väidetavalt vägistanud valge tüdruku. Selles näidati, kuidas esialgu Hollandis, siis terves Euroopas kasutasid ajalehed seda juttu ja mis ajal see välja toodi. Lugu laienes meedias täpselt nagu suulise jutustamistraditsiooni aegadel.
Need lood kipuvadki varieeruma, eriti kui neid tõlgitakse ja nii ühest kultuurist teise viiakse. Eestis uuris esimesena kon­kreetse kuulujutu levimist ajakirjanduse kaudu Walter Anderson. See levis 1921. aastal, sisuks planeet Marsi kokkupõrkamine Maaga, mis kohe aset pidi leidma.

Kas võib tõmmata mingeid põhimõt­telisi piirjooni nende inimeste vahele, kes usuvad kuulujutte, ja nende, kes ei usu? Kas esimesed on üldse religioossema maailmavaatega?
Ei või, kuigi seda on püütud teha. Mõned ­uurijad on väitnud, et see sõltub haridustasemest. Aga tegelikult neid piire ei ole. Ka sellist paralleeli ei saa tõmmata, et usklik inimene usuks ka kõiki kuulujutte. Need 32 inimest, kellega mina vestlesin, olid väga erinevad inimesed – nii need, kes vorstivabriku olemasolu uskusid, kui vastuvaidlejad.

Järsku usuvad vanad inimesed rohkem kuulujutt e kui noore d?
Ei usu. Noortel on oma repertuaar, vanadel oma.

Millised on praegu tüüpilisemad noorte ja vanade jutud?
Üks viimaseid noorte omi, mis minuni jõudis, on hoiatusjutud ööklubidest – hoiatusjutud levivad üldse paremini ja lähevad inimestele rohkem korda –, et tüdrukutele pannakse seal joogiklaasi mingit uimastavat ainet. Ka need lood on ju meediasse jõudnud.
Mul on praegu käes 23aastase Tartu üliõpilase kirjapandud lugu, kes kuulis kaheksandas-üheksandas klassis, et poistekamp pani ühe tema tuttava õlleklaasi sisse silmatilku. Mille peale tüdruk ära kukkus ja hommikul midagi ei mäletanud. Sama võtet kasutavat prostituudid Soome turistide kallal – uimastavad ja röövivad paljaks.
No mina ei tea, kas silmatilgad õlle sees tõesti niimoodi toimivad.
Vanade kohta tooksin näite 1990ndate algusest. Siis tuli turule hästi palju uusi tooteid, mis tekitasid umbusku nii vanades kui noortes. Näiteks mikrolaineahjud, millega inimesed ei osanud midagi mõistlikku peale hakata. Üks tädi pesnud oma kassi ja kuivatanud teda siis mikrolaineahjus. Pantene šampooni ja palsami kohta levisid jutud, et need võtavad juuksed lahti. Ma ise kuulsin poes juttu, kuidas inimene läks Türgist toodud trikoos Pirital ujuma ja trikoo sulas vees ära, nõnda et inimene jäi täiesti paljaks. Need jutud tekivad paljude uute kaupadega seoses, aga ka kaovad kiiresti, kui inimesed uute toodetega ära harjuvad.

Kui palju inimesi pöördus seoses Tartu inimvorstivabrikuga teie poole mitte kui folkloori koguja poole, vaid nõudes ajaloolise tõe jaluleseadmist?
Inimesi irriteerisid sõna võtma kaks Alo Lõhmuse vorstivabrikuteemalist artiklit Tartu Postimehes 2001. aastal. Nende juures ilmusid ka minu kommentaarid. Minu juurde tulidki esmajoones need, kes nõudsid tõe jaluleseadmist – vabrik oli olemas. Aga ka need, kes olid arvamusel, et vabrikut ei saanud olla – vähemalt sellisel kujul ja selles kohas –, tahtsid samuti oma tõde jalule seada. Uskujaid ja mitteuskujaid oli umbes pooleks.
Tänu Lõhmuse artiklitele sain kätte “värske” uurimisallika, sain juttu kuulda otse elavast esitusest koos selle juurde kuuluvate mälestuste ja üldise kontekstiga.

Miks see vabrik just Tartus pidi asuma?
Meie arhiivis on näiteid kõikide suuremate linnade kohta. Juttude järgi olnud vorstivabrikud ka Tallinnas, Rakveres, Pärnus. Aga neis juttudes ei viidata kohale nii kon­kreetselt. Mõne informandi väitel hakkaski see jutt levima Tallinnast ja jõudis alles hiljem Tartusse.
Kindlasti oli väga oluline turu olemasolu Tartus varemete läheduses, kus inimlihaga kaubitsejad oma toodangut müüsid. Turg oli linna keskpunkt, paik, kus toimisid veel vanad reeglid. Turul käisid kõik – talupidajad, eestlastest linnaelanikud, vene sõjaväelased, KGB-lased, kotipoisid. Turg oli nii ajaleheks kui tööbörsiks. Tartus on praegugi väga tugev turutraditsioon.

Midagi seal varemetes ju pidi ­olema? Teie raamatust ilmneb, et elas tõesti sellise nimega piimanaine, kes väidetavalt ­haavatuna vorsti­tegijate käest pääses. Ka koht ning isegi vabriku avastamise aeg – veebruari lõpp 1947 – on üsna kindlalt paigas. Kas oli midagi, mida kordasid nii uskujad kui mitteuskujad?
Korduski see koht. Kuna aga linn on praegu hoopis teistsugune, ei saa seda enam täpselt määrata – kas ta oli Turu tänavast Statoili pool või üle t& amp; a uml;nava. Kordusid ka konkreetse paiga varemete ning üldise Tartu väljanägemise kirjeldused. Kindlasti kirjeldati Kivisilla õhkulaskmist.

Kas te püüdsite vorstivabrikusse uskujatega väidelda? Minu jaoks on selles loos väga palju ebaloogilist. Vorsti on ju üsna keeruline valmistada, sinna kulub veel mitmesuguseid muid komponente ja maitseaineid. Lihtsam olnuks inimesed lihtsalt ära praadida.
Ei püüdnud. Ma respekteerisin kõigi õigust rääkida seda, mida nad tahtsid. Minu kui folkloristi ülesanne ei olnud tõde välja uurida, vaid teada saada, kuidas inimesed seda aega ja lugu kujutavad.

Kindlasti ringles sel ajal veel huvitavaid kuulujutte. Jaan Roosi päevikud pakuvad neid hulgi. Kas teie informantide jutus kordus veel mõni motiiv?
Mõned süžeed kordusid ja need esinevad ka Roosi raamatutes. Ilmselt olid nad nii iseloomulikud oma ajale, et inimesed neid seni mäletavad.
Üks tüüplugu on õnnelikust pääsemisest röövijate käest. Kotipoisid röövivad inimese tänaval paljaks, ka kõik riided võetakse ära. Kui ta palub, et talle ometi midagi selga antaks, visatakse talle vana sinel. Koju jõudes avastab inimene selle taskust aga hulga raha ja väärtasju.

Kuidas need jutud teile endale mõjusid, kuivõrd kaasa kiskusid?
Kiskusid küll. Jutustajaga kaasaminek on ­uurija jaoks vahel paratamatu. Kaotasin ­enda just nagu ära, kuna tegelesin nii ­palju selle hirmsa ja põneva ajaga. Kulutasin palju ­aega näiteks fotode otsimisele. Pärast ühe eriti vankumatu tõe esiletooja intervjueerimist olin päris läbi. Ta rääkis ka küüditamise eest põgenemisest, lahinguväljal laipade nägemisest jms. ­Vorstivabriku lugu on ju ainult üks paljudest tolle aja ­õudustest.
Niivõrd ma siiski kaasa ei läinud, et endal oleks õhtuses Tartus liikudes hirm hakanud.

Ma ise mäletan ühte huvitavat kuulujuttu sellest, et kui parvlaev Estonia põhja läks, siis istunud Urmas Alender laeva korstna otsas ja laulnud nii kaua, kuni vee alla vajus.
See oli tolleaegne tüüpjutt, mille tagamaid isegi uurisin. Minu meelest jõudsin välja selleni, et kusagil päevalehes mõtles keegi selle õllekruusi kõrval välja. Igatahes algas see ajakirjandusest. Muidugi on sellelgi varasem eeskuju – mäletate ju Titanicu orkestrit, kes umbes samuti käitus.

Kuidas te üldse kuulujuttude uurijaks sattusite?
Tänapäeva folklooriga olen tegelnud 1990. aastate algusest. Selle juurde tõi mind üks hämmastav tolleaegne kuulujutt Afganistani sõjas imepäraselt pääsenud eestlasest sõdurist, kes oli väeosa kokk. Ta viis toidujäätmeid kõrbesse, kus üks madu neid söömas käis. Ühel päeval keris madu ennast ümber poisi ja hoidis teda kinni. Kui sõdur tagasi väeossa jõudis, nägi ta, et vahepeal on seal kõik hävitatud ja tapetud. Meie muuseumi helitehnik oli seda lugu kuulnud Kukerpillide Tõnis Kõrvitsalt.

Kas te olete ise Tartust pärit?
20 kilomeetrit Tartust.

Tõenäoliselt olite vorstivabrikust varemgi kuulnud.
Kui minu lapsepõlves räägiti minevikust, sõjajärgsest ajast, siis ei saadud sellest kuidagi mööda. Minu ema usub ka, et vabrik oli olemas.

Selles loos on omap& auml;rane, et kurjad inimesed mitte ainult et tapavad teisi, vaid sunnivad ka paha­aimamatuid tapetutest tehtud tooteid sööma.
Panin tähele, et söömise ja toidu teema oli sõjajärgsest ajast jutustamisel inimestel väga-väga oluline, olenemata minu küsimustest. Keegi ei väitnud, et oli sel ajal näljas. Saadi hakkama, aga kui palju selleks vaeva nähti, on kõikidel tänaseni meeles.
Usaldamatus toidu vastu on igipõline kuulujutu teema, mis pärineb ilmselt sellest ajast, kui inimesed ei valmistanud enam seda, mida sõid, kodusel moel oma köögis. Siis hakati rääkima kõikvõimalikke “söögiisujutte”, kus toidu seest võis leida mida iganes. Juba Jakob Hurda rahvaluulekogus leidub lugusid kõrtsinaistest, kes müüdava õlle sisse pissivad.
Tartu turg oli pärast sõda külluslik, seal müüdi kallist vorsti, sülti, pirukaid. Poes polnud samal ajal midagi peale kaar­dileiva. See tekitas umbusku pakutava külluse suhtes. Mitmed informandid ütlesid, et oleksid küll turult vorsti ostnud – aga ei julgenud.
Tänu Jaan Roosile on selle jutu edasine areng dokumenteeritud. 1953. aastal kirjutab ta uuesti Tartu vorstivabrikust, lisades uue liinina, et seal kogutakse ohvritelt ka verd. Veri läheb Moskva kõrgematele ametnikele sissepumpamiseks ning Korea sõja ohvritele.

Kuivõrd oluline on neis lugudes see, et vorstivalmistajad on mitte-eestlased?
Alati seda ei rõhutata, eriti lastejuttudes. Kuigi üldiselt on ikka tegu mustade, tõmmude meestega. Roosil on vorstivabriku pidajate rahvuslik koosseis erinev samaaegsest KGB dokumendist, mis on ka mu raamatu lisas. Esimesel kaks venelast, kaks juuti ja kaks Venemaa eestlast. Teisel juut, mustlane ja eestlane.

Üks teie jutustaja loob kõhklematult seose inimlihast vorsti tegemise ja tänapäeval samas kandis ­asuva McDonald’si kiirsöögikoha vahel.
See on tänapäeva hirm kõige võõrapärase, sealhulgas toidu ees – vorstivabriku loo loogiline jätk. Mõlemad näitavad ju kogukonna kultuurilist konservatiivsust.

Tööstuslik inimvorsti tootmine vajas palju toorainet. Kui palju on andmeid päriselt kadunud inimestest, nii-öelda nimedest vorstinahal?
Tegelikult ei pakutud mulle ühtegi nime. Andmeid paari kadunud lapse kohta leidsin 1947. aasta Postimehest.

Tänapäeval kaob ka inimesi. Miks enam ei arvata, et neist vorsti tehakse?
Sellele, et tänapäeval läheb hoopis rohkem inimesi kaduma, juhtisid tähelepanu ka minu küsiteldavad.

Tartu linn näeb palju vaeva, et turiste meelitada. Vorstivabrik oleks ju tore šokiturismiatraktsioon, seda enam, et vastav kvartal pole praegu kuigi atraktiivne. Inimkehamulaažid konksude otsas rippumas, verised põrandad, giidideks võiksid olla tõmmud lihunikutüübid...
Oh, ei! See pole midagi kerget ega lõbustavat, kuigi selle loo edasirääkimisel võis olla ka kerge kollase ajakirjanduse uudise edasirääkimise funktsioon. Paljudele inimestele on see aeg nagu paine. Piirdugem KGB kongidega hallis majas.
See teema läheb ühiskonnas kogu aeg edasi. Lugesin just Jaan Kaplinski teosest “Seesama jõgi” arutlust “hallis majas” asunud hakklihamasina kohta, millest inimesed läbi lastud, enne kui nad metsa alla maha maeti.