Tartu ehk unbewußte Ängste
Rauno Thomas Moss, noor nii vanuselt kui kunstnikukarjäärilt, debüteeris jaanuaris Tallinnas Vaal-galeriis nii suurepärase maalinäitusega, millist polnud ma juba ammu näinud. Olin Raunot varem kohanud vaid kahel korral, Tartu ülikooli maaliosakonna bakalaureuste lõputööde kaitsmise komisjonis, lugenud mõnda tema kinoalast artiklit, ent ei teadnud peaaegu midagi ta loomingust. Õigemini, olin näinud Tartu kunsti üldnäitustel küll mõnda tema tööd ja mõelnud, et kes on see väga omapärane Tartu ja iseenda seksuaalsuse tõlgendaja, kuid Vaala näitus vaimustas mind tõeliselt. See oli terviklik, stiilne, tundeline, maalikunsti spetsiifiliste ülesannetega väga professionaalselt tegelev väljapanek. Ja väga vähe ajakirjanduses kajastust leidnud - ilmselt põhjusel, et Raunol puudub sõpruskond, kes teda meedias, maksku, mis maksab, promoks (viimane on Tallinna noore kunsti tüütavalt häiriv kaasnähtus, kohati lausa mõõdutundetu). Tema näitus "Silent Tartu aka Clinical" mõjus nagu Chalice'i debüütplaat - pretsedenditult omanäoliselt ja tugevalt.
Ja ma tahtsin maalikunstnikust, kes
pealegi kirjutab varakristlikust kunstist, õpetab tudengeile anatoomiat
ja õpib nüüd veel semiootikat, rohkem teada.
Sellepärast ka alljärgnev intervjuu.
Sinu
maalide värvikäsitluses kumab läbi midagi Tartu koloristlikule
maalikoolile omast. On see ka sinu kui autori arvates nii? Kas Pallase
traditsioonist saab tänapäeva Tartu maalis veel rääkida, või on see
kunstiajaloolase alateadlik stereotüüp, sest tuled linnast, kus
pallasliku traditsiooni elushoidmist Pallase kunstiühingu kujul hindas
kultuurkapital aastapreemiaga?
Kunstnikuna Tartust on
mul sellele raske vastata. See ei tundu mulle niivõrd
eneserefleksiooniküsimus kuivõrd küsimus sellest, millist ideoloogiat
kannan ja millesse usun. Tartu maalikooli traditsiooni elujõulisus?
Olen nõus, et mingist teatud lüürilisest lähenemisest nii värvile kui
kujutatavale materjalile saab tõesti rääkida. Aga Pallase nime ei
söandaks mina siinkohal suhu võtta - lahkunud pallaslaste maised
jäänused hakkavad hauas lõhkuma.
On samuti stereotüüp, et noor
kunstnik on ühiskonnakriitiline ja mässumeelne - nii üldkäibivate
moraali- kui poliitiliste tõdede suhtes. Kuidas ennast sotsiaalse
kunstnikuna määratleksid?
Ma ei ole kunagi tahtnud olla sotsiaalne kunstnik, kuid annan endale aru, et mu looming võib sotsiaalsena mõjuda. Nii et ei määratle, veel. Tahaksin olla nagu elavhõbe: särav ja lummav, kuid raskesti käsitletav ja ohtlik. Kaks esimest on kahtlased, kuid kaks viimast tunduvad täitsa saavutatavad (naerab).
Sinu morbiidselt mõjuv sari "Silent Tartu"
tundus väga ausa ja vahetu, kuid ka lohutu ülestunnistusena, et see
linn ei meeldi sulle. Ja ka elu on lohutu. Kas see kõik tõukaski sind
seda sarja looma? Kus kohas mujal tahaksid sa elada-töötada?
Pigem
küsime, kas ma üldse tahan elada. Tegelikult pole ju vastandus mina ja
Tartu siin peamine probleemipüstitus. Kui Tartu mulle nii talumatu on,
mida ma siin siis teen? Õigem oleks tõusta ja lahkuda, mitte musta
värvi lõuendile paisata ja seisukohti võtta.
Selle seeria loomiseks oli palju ajendeid ja emotsioone. Tartu on minu tajumuses surnud linn, aga seda saab vaadata üldisema probleemina. Samas on mul "Silent Tartu" taga olemas n-ö lugu linnast, mis on n-& ouml; suletud pärast seletamatut katastroofi, ning selle loo tausta ja arengujooni peaks aitama mõista pealkirjaline seos "Silent Hilliga". Sellega küsin ma tartlastelt ka seda, et kas nad teavad, kuhu nad ootamatu ökoloogilise katastroofi või sõjalise rünnaku puhul nad linnas varjuda saavad.
Pealegi
on Tartu linn olnud mitmel korral hävitatud, suletud (mäletame ju vene
sõjalennuvälja treeninglende) ja n-ö üles küntud linn (Peeter I).
Semiootiliselt on see selle linnaruumi ja -legendi osa. Vihjan nii
sellele, et ajaloos on omad korduvused, kui ka sellele, et mingis
teises mõõtmes ongi see linn surnud ja kohutav.
Minu
meelest on klassikalise kunstiajaloo tundmine ka tänapäeva kunstiajaloo
tudengile absoluutselt kohustuslik. Kui tähtsaks pead tänapäeva
kunstnikule traditsioonilist akadeemilist kipsi- ja aktistuudiumi? Kas
kunstnik peaks oskama inimest anatoomiliselt õigesti joonistada?
Olen
väga nõus. Kõik aastad, mis olen töötanud Tartu ülikoolis ja õpetanud
joonistamist ning anatoomiat, olen olnud veendunud, et vähemalt
algastmes õigustavad traditsioonilised õppemeetodid ennast osalt
vägagi. Tehnika, oskusterminid ja mõtestatud analüüsi võime on
saavutatavad siiski vaid süsteemse õppega.
Kuid sellesse ei tohi
kinni jääda. Olen kriitiline nende mõtteavalduste suhtes, millest
peegelduvad kujutlused, nagu oleks tehniline oskus akadeemilises mõttes
peamine, mis määrab kunstniku headuse ehk tõsiselt võetavuse. See on
siiski hulga keerulisem. Loomulikult annab see kunstnikule suurema
eneseväljenduse mänguruumi, aga tänapäeval ei tähenda see vaid
hämmastavalt peent valguse-varju modelleeringut pliiatsiga paberil,
vaid oskust töötada tablet'i, photoshop'i ja videoga, unustamata
muusikat ja tantsu. Emotsionaalset IQd pean kunstniku puhul isegi
olulisemaks, kuid see on midagi sellist, mis saadakse lastetoas.
Viimased
kümme aastat on edumeelne eesti pere keskendunud pigem uue külmiku,
nõudepesumasina ja mullivanni omandamisele kui laste hingelisele
arendamisele. Kõrvalt vaadates on väga õõvas vaadata noort üksildusse
määratud indiviidide põlvkonda. Need vähesed sotsiaalselt tundliku
närviga loojad loovad sellest tulenevalt veel pikka aega sisemiselt üha
trööstitumat ja kibestunumat kunsti.
Sooritasid paari
nädala eest edukalt anatoomiaeksami, õppides selgeks mitte ainult kõik
inimese luud, vaid ka nende ladinakeelsed nimetused. Kui raskelt see
läks? Millal hakkasid ise Tartu ülikooli maaliosakonna tudengeile
anatoomiat õpetama?
Õpetan anatoomiat Tartu ülikoolis
kunstiüliõpilastele kuuendat aastat. See eksam oli vajalik minu n-ö
kvalifikatsiooni tõstmiseks. Kui mina anatoomiat õppisin, siis ei
võimaldatud anatoomikumis tööd teha ja inimkeha süvendatult õppida.
Seda huvigi peeti kummaliseks ja ebaharilikuks. Niipea kui sain ise
anatoomia õppejõuks, kasutasin võimalusi, mida pakub Tartu ülikool,
ning läksin anatoomia instituuti lootuses, et nad leiavad võimaluse
kunstitudengitele anatoomia loengut lugeda. See võimalus leitigi ning
kõik on kulgenud väga hästi. Koostöö jätkub ning see vajab mõtestatud
edasiarendamist.
Haiglateemat interpreteerisid vägagi empaatiliselt, nagu Vaala näitusel ilmnes. Kas oled anatoomikumis ka laipu lõiganud?
Minu
kokkupuuted prepareeritud kehadega on piirdunud lihastiku ja skeleti
joonistamisega nende organite tundmaõ
ppimiseks. See on juba väga suur õnn ja haruldane kogemus. Oluline pole
vaid reaalne võimalus näha ja kompida, millistele kohtadele mingi lihas
kinnitub, vaid selle õppe vaimne mõõde.
Haiglateema ehk "Clinical"-seeria on sellises vormis kasvanud välja minu mälestustest ja lapsepõlvekogemustest. See on väga isiklik ja füüsiline kogemus.
Pean sind sinu põlvkonna üheks andekamaks
inimesekäsitlejaks - Tartu analoog Alice Kasele Tallinnas, kui nii
võiks öelda. Sageli oled ise, ka aktimaalidel, endale modelliks.
Kuivõrd ja miks autoerootiline vaatenurk mehe kehale sind huvitab?
Mulle
meeldib kujutada inimkeha. Ega ma muidu anatoomiastki vaimustuks.
Inimkeha on hämmastav organism tervikuna võttes. See võimaldab meil end
väljendada ja samas vangistab inimest piiratud meeleelundite tõttu.
Inimkeha on kummaline sümbol. Ökonoomne ja veider. Enda keha ja selle
kujutamine tekitab lisaküsimusi ja hirme. Füüsiline keha, see on
ajutine ja kaduv. Küll pidevalt uuenev ja sündiv, aga samas surev ja
lagunev.
Mulle polnud oluline esmalt kujutada ennast, vaid ma tahtsin kujutada surma, kaduvust ja ängi. Seda eksistentsialistlikku õudu annab mulle ja minu kaudu edasi vaid mu enda keha. Arvan, et sellest paheliset surmaihalusest ja elutüdimusest käivitub omal paradoksaalsel kombel ka erootiline mõõde. Seesama surev keha on ju ka naudingute allikaks.
Siiski, miks maalid ainult alasti
mehekeha? Milline teine plaan sind alastust maalides inspireerib? Gay
sensibility? Klassikaline aktimaal? Antiiksed allegooriad?
Jah,
on tõesti nii, et kui naist kujutan, siis napilt, aga kindlasti
riietatult. Naise keha ja naine on huvitavam, kui kõike pole lahti ja
avali kistud. See kõlab klišeena, aga ma usun seda, kuna mu sooviks on,
et naine säilitaks osa oma väärikusest ja naiselikkusest. Seda saavutab
maalis aga vaid teatud visuaalse kättesaamatusega. Mehekeha kujutatakse
maalis alasti harvemini, selle erootiline esitamine on mõnevõrra
pahelisema tähendusega (natsiesteetika, pornograafia, saatanlikkus,
lodevus, demoraliseerumine).
Ma pole endale seadnud eeskujuks
antiikset mehekeha käsitlust. Aga ma usun, et need arhetüübid elavad
üldises kultuuriteadvuses ning see on midagi, millest me ei pääse. See
on teatud alateadlik mimeesise protsess. Mehekeha kujutamine tähendab
minu jaoks küsimusi mehelikkuse kohta. Homoseksuaalsus või mitte, jäägu
juba vaataja tunnetada ja nimetada. Aga on tüütu, et minult kui mehelt
oodatakse, et ma peaksin a priori kujutama alasti naist. Mis mõttes?
Pealegi, minu kui kunstniku jaoks on need valikud ja liikumised väga
ettearvamatud.
Ma ei saa alluda sotsiokultuurilisele tellimusele.
Huvitav,
milline on siis sinu suhe abstraktsionismi ja grafitisse? Kujundi
tasandil ja sageli ka metoodikas seob neid omavahel palju.
Minu
suhe abstraktsionismi on aasta-aastalt emotsionaalsem ja lähedasem, aga
see kõik on saanud võimalikuks alles pärast seda, kui olen aina
sügavamalt tundnud, et realistlik kujutamisviis esitab mulle tehnilises
plaanis üha vähem väljakutseid ja abstraktne võimaldab kujutada
energiaid, mida teisiti väljendada antud ajahetkes ei saa. Sama grafiti
suhtes. Ma tunnetan grafitit (unustamata stencil art'i) väga
elujõulisena ja oma teatavas pahelisususes erootilisena.
Aga kuidas põhjendad kunstnikuna enda akadeemilist huvi semiootika vastu?
See kõlab pretensioonikalt, aga semiootikata poleks ma kunstnik. Semiootikata poleks mul jõudu ega motivatsiooni end kunstniku
na arendada, väljakutseid leida ja neid defineerida.
Ma
ei näe, et mul oleks mingit šanssigi hetkel ilma semiootikata. Aga siin
tuleb mõista, et ma räägin semiootikast kui kirjelduskeelest ja
metoodikast ning viisist maailma seletada, mitte visuaal- või
kunstisemiootikast kitsas mõttes.
Ja viimaks oleks
huvitav kuulda, milliseid kunstnikke sa hindad, kelle loomingust
vaimustud. Ehk nimetad mõned, ja põhjendada valikut.
Vaimustun sageli üldse mitte maalikunstist, pigem filmist, fotograafiast või kohapõhistest installatsioonidest.
Mõned nimed:
Francesco Vezzoli - mulle meeldivad tema mängud ja manipulatsioonid, neis on
suursugusust, intelligentsust ja häbematust, samas saab rääkida
kindlast skeemist ja raamist.
Rick Castro - surm, erootika, seksipõhine ehk kehamüügi kultuur ja fetišid.
Jacopo Camagni (alias Dronio) ja Marco Felicioni
- suurepärane joon, koloreering ja häbematus, mis kõik on vormistatud
süüdimatu naiivse rõõmuga, mille taha aga peitub kibestumus ja sarkasm.
Nicola Samori - keha, värv ja maalipindade ilu.
Gaspar Noe - tema teos "Irreversible" (pöördumatu) on mind muutnud või aidanud maailma mõista rohkem, kui oleksin seda varem arvanud.
Enki Bilal - tema looming nii vormis kui sisus on minus alati vaimustust tekitanud.
Ühesõnaga, raske on kunstnikul vaimustuda sellest, mis on juba mainstream ja n-ö semiootiliselt kodustatud. Uue sõnumi ja kvaliteedi sünd toimub ikkagi vaid piiridel toimuvast dialoogist.
Rauno Thomas Moss
sündinud 1977
Hariduskäik
- Tartu kunstikool 1998
- Tartu ülikool, kunstide osakonna maalikunsti eriala 2002
- Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonna semiootika ja kulturoloogia magistriõpe (arvestatud õppeaja lõpp 2008)
Töökoht
- Tartu ülikooli joonistamise, plastilise anatoomia ja üldkompositsiooni lektor (0,5 kohta).
Alates 1997. aastast viis isiknäitust Tartus, üks Tallinnas.
Tartu Kunstnike Liidu liige aastast 2004
Eesti Semiootika Seltsi liige aastast 2001