Tartu – erakordselt lollide mõtete linn
„Heade mõtete linnas“ ja selle ümbruses on juba aastaid tehtud pentsikuid „eksperimente“. Toimunud on ka teatud evolutsioon. Esimesed purulollakad liiklusskeemid võeti kasutusele kohtades, mis varem lausa karjusid muudatuste järele. Uuemal ajal aga tehakse ümber kohti, kus probleemid puuduvad – nagu Sõpruse silla juures. Jääb mulje, et kuskil hoobade juures istuvad kontrollifriikidest liikluskorraldushuvilised, kellel on olemas lahendused probleemidele, mida tegelikult üldse ei eksisteeri. Aga enda olemasolu on tarvis tõestada. Palun, siin on mõned näited.
Esimene, ent see-eest väljapaistvalt napakas samm oli Tartu ringtee liiklusskeem. Jah, ringtee vajas ümbertegemist. Aga mis välja tuli? Kui Tartu olusid mittetundev juht tuleb Tallinna poolt ja soovib sõita Võrru või Otepääle, satub ta ringteel pidevalt segadusse. Mis siis, et liikuda tuleb kogu aeg otse. Sõidurajad tekivad ja kaovad tihti ning ilma igasuguse loogikata. Võru asemel on väga lihtne sattuda mõne töökoja hoovile, kaubanduskeskuse juurde või hoopis lennuväljale.
Sama monumentaalne liiklusidiootsus ootab ees Tartust Viljandisse sõitjaid. Selle tee esimesel 2,7 kilomeetril võib kohata kiirusepiiranguid 50, 60, 70, 80 ja 90 km/h. Kas teeremondiks eraldati euroraha ainult tingimusel, et esindatud oleks piisavalt palju erinevaid piiranguid? Aga kuhu jäid sel juhul 30 ja 40 km/h? Juhile jääb loogika arusaamatuks, samuti nagu vahepeale ehitatud ringristmikud, mis sunnivad enam-vähem seisma jääma.
Liikluskorraldusfriikide värskeim geniaalne leiutis on eksperiment kiirusepiirangutega Tartu-Valga maanteel. Varem esinesid seal vaheldumisi piirkiirused 90 ja 70 km/h, nüüd ainult 80 (aga mitte kogu tee pikkuses, vaid ainult teatud lõikudel – et oleks ebaloogilisem). Ilmselt on sihiks keskmise sõidukiiruse allatõmbamine, mis peaks justkui ohutum olema. Aga ei ole! Hea näide on Külitse asula umbes nelja kilomeetri kaugusel Tartu piirist. Seal on kaks tiheda liiklusega ristmikku, kaks ülekäigurada ja bussipeatus. Ohtlik kant, mistap tee keskele kaks eraldussaart ja kehtestati piirkiirus 70 km/h. Enamik juhte sellest küll väga ei hoolinud, aga ainuüksi keelumärkide olemasolu sundis valvsusele. Nüüd võib Külitsest läbi uhada 80ga, potentsiaalse avariiohu eest ei hoiata miski. Või muutus see koht üleöö turvaliseks?
Äkki lõpetaks selle jama ära? Inimesed kipuvad kergemini eirama ikka neid reegleid, mida nad ei mõista. Liikluses tähendab see paraku ka suuremat avariiriski. Milleks on tarvis meid kõiki teadlikult ohtu sättida?
