Tartus on kõrtse palju. Vist isegi rohkem kui literaate, nii et igaühele jätkuks oma koht.

Tartu literaadikõrtside tänapäev: nostalgia ja vaikelu

Prosaist Mehis Heinsaar: "Kõrtse on nüüd ju nagu seeni. Valik on nii suur, et ma jätan parem kõik valimata."

Siiski pannakse neid mõnikord ka kinni (peamiselt kõrtse, kirjanikke vähem). Viimane selline kurb lugu juhtus alles aasta eest Vallikraavi tänaval asunud Viinahavvaga (Kunstimuuseumi alumisel korrusel), mida armastasid nii kunsti- kui kirjandusringkonnad. Samas nimetab Heinsaar Tartut "kahe kõrtsi külaks", pidades silmas vaid džässikohvikut Illegaard ning Zavoodi, mis paistab silma eelkõige noore ja kärarikka seltskonna poolest. Kuigi pole mingi ime kohata seal näiteks ka Mercat ja Aapo Ilvest pidamas järjekordset kelmikat plaani lihtsameelse meedia altvedamiseks.

Heinsaar on leidnud endale sobiva rütmi: "Kõigepealt lähen kodust välja minnes Illegaardi, siis Vaiksesse Nurgakesse ja lõpuks Zavoodi.

Vaikne nurgake Lutsu raamatukogu hoones pole just tüüpiline lõbustuskoht (suletakse juba kell 19), pigem humanitaarne väitlusklubi. Kirjanikest võib sealt alatasa eest leida Hannes Varblast, Mart Kivastikku ja muud endist Viinahavva sõpruskonda. Linnart Mälli nähti kõlaka kohaselt aga viimati Videomatis koos nõelravija Olaf Leifiga.

Millegipärast on kogumulje praegusest Tartust kui kirjanike lõbustuskohtade linnast (Olavi Ruitlane nimetab Tartut urgaslinnuseks) pigem nostalgiline kui pulbitsev. Paremad ajad näikse olevat möödas. Paljud ealt täiesti lustimiskõlblikud literaadid on tagasi tõmbunud. Näiteks näitekirjanik Urmas Vadi, kes varem Wildes koos fs'iga (siis veel François Serpent) nii hoogsalt maailma parandas, eelistab sõpru vastu võtta oma kodus Supilinna veeres ja kõrtsides käib enda sõnul harva.

Kaks Tartu NAKi õnnelikult üle elanud Indrek Särg: "Uhh, kurbus ja nostalgia haaravad mind täiega. Kõik minu külastatud urkad on ammu kadunud. Ühtegi pole enam! Kuhu küll need urkad jäid, mis on neist küll saand?"

Aapo Ilves: "Kirjanikuks kukkudes meeldis mulle käia:

a) Illegaardis, kui kaardijama enam (eriti) ei kehtinud ja seal sai näitusi teha ning vaadata (tegin ise kaks tükki seal) ja eriti enne remonti,

b) Kolmes Koopas,

c) Zavoodis - no see on paraku nüüd ainus, mis üldse konkurentsi jäänud,

d) Krooksus - Pets (Peeter Jõgioja - toim.), kuram, müüs enamusaktsiad ära ja see pole enam see koht,

e) Rasputinis - kui on taskaa või kui tahan hästi süüa/juua,

f) kunagi põgusalt ajuti ka Legendis - oli teine kaua lahti ja hästi turvaline koht, siniste piltidega kehade ja laagrikarastusega meeste turvateenistus oli tasemel.

Praegu Brüsselis resideeriv Vahur Afanasjev meenutab: "Ennevanasti väisasin alatihti Heino Elleri nimelise mu usikakooli keldribaari. Kirsiliks maksis 6 krooni. Isegi mina, toona rahavaene üliõpilane, jaksasin taolises soodsas majanduskeskkonnas pudeli tühjaks juua. Jutud käisid, et neljapäeva õhtuti kogunevad sinna geid. Ei tea, ligi ei hakanud kahjuks keegi ajama.

Pärast Ellerit - nagu ikka, igisurev Illegaard, igikestev Zavood ja kõik need muud kohad.

Jah, unustasin - väga tihti veetsin joobnult aega NAKi toaks kutsutavas kõrtsis Vanemuise tänaval. Seda pidas kuri habemik Janika Kronberg (KLi Tartu osakonna endine esimees - toim.). Pole ilus tagantjärele näägutada, kuid põrandad olid Kronbergi juures alatihti pesemata. Mäletan, tuli isegi ette, et pidime ise heakorratöid tegema."

NAKi liikme Priit Salumaa meelest on kõige toredam koht Illegaard: "Andres Keil sai seal suure mölisemise peale molli kelleltki..."

Kirjandusele lähedalseisev isik Valdo Valper täpsustab Keili keissi: "Igilahtise käega Kivastikult loomulikult. Aga ilmselt asja eest ka."

Käime katuseid mööda

Jaak Urmet (Wimberg) leiab samuti, et esmajoones tuleks Tartu kirjanike lõbustuskohtade loetelu alustada NAKi legendaarsest toast Kirjanduse maja teisel korrusel. Iseküsimus, kas seda avalikuks kohaks nimetada.

Päris kindlasti oli avalik koht aga Kirjanduse maja katus. Sinna sai NAKi aknast mööda imekitsast karniisi kõndides ja edasi trepikoja katuse kaudu ronides. Paraku kiilus akna kremoon varsti kinni ning vastasmaja elanikud jäid ilma oma vastsest lõbust politseid kutsuda.

Üldse iseloomustas mõne aasta eest Tartu nooremaid kirjanikke tung kõrgustesse. Väga ilusana paistis öine kesklinn Postimehe maja katuselt. Ja Küütri tänava ääres pääses terve kvartali katustele, kust Aapo Ilvesel oli hea allkõndivaid jõmme narrida.

Wimberg: "Alati, kui Tartusse tulin, siis leidsin aega, et korraks NAKi toast läbi astuda. Tavaliselt seal päevasel ajal küll kedagi ei olnud, aga reisiväsimust sai seal puhata ja arvuti taga meile lugeda ja mingit ettekannet ette valmistada ja niisama olla. See oli Tartu keskpunkt! Selles kohas sündiski kultuur, mitte korrus allpool."

Valdo Valper: "Illegaard oli algul rõve: miski klubikaart ja eliidiihalus. Tunne umbes sama, nagu Lembit Kurvits kirjeldab novellis "Werner 1982" (aastaarvuga võin eksida ja tsiteerin umbes): "Mäll aga vaatas mind sellise pilguga, et mis luuletaja sina ka oled". Lõppude lõpuks jõuab ikka Zavoodi, mis on pikka aega olnud TARTU AINUKE KÕRTS. Need uued kohad, maailmad ja krepid, on kõik ühed parajad vilded."

Ilves: "Tunnistan üles, et olen päris mitu korda Wildes istunud ja paar korda sattunud ka öök-klubidesse Tallinn ja Atlantis. "Merca pool Supilinnas" on kah läbi aastate ja asukohast sõltumata väga tore ja lahke pubikorter olnud. Vahepeal töötas põgusalt ka "Ruitlase ja Moonika juures", aga see kolis nüüd Võõpsu. "Mülleri majast" olen legende kuulnud, aga ise pole sattunud, ja muidugi viimastel aastatel on üsna liikuv kõrts olnud "Kudu juures".

Praegu Soomes elav, kuid aastaid Tartus resideerinud luuletaja ja tõlkija Mika Keränen: "Tartus on parim pipraviina ääres istuda Tartu Vaimu Juures, aadress Toomemägi 1. Sisse saab siis, kui keegi tuleb uksest välja - mõn e l on kaelas kuldne võti nagu mingiks kliendikaardiks, aga mina neid kujusid isiklikult ei tunne. Tasub passida Kristjan Jaagu jalamil. Uks on sääl igatahes väike ja punane, mitte segi ajada märksa suurema kollase uksega, kust saab Tartu Laimu Pubisse - see on täitsa jama koht ja üldsegi pigem turistidele."

Kõrtsilaev Santa Maria

Indrek Särg meenutab heldimusega urkaid, mis meelde jäänud, kuid mida enam pole: "Volga oli vingeim koht kaheksakümnendatel, kuhu peahoonest maanduda. Seal olid pehmed loožid, mis tegi temast tütarlaste kohtama kutsumiseks asendamatu paiga. Mul on kahtlus, et Mihkel Muti "Elu allikates" figureeriv kõrts "Põrssa juures" on tegelikult toonane Volga.

Miša - ülikooli kõrval olnud veinibaar, praegu müüakse seal naiste pesu (vähemalt midagi hingele...). Tollal sihuke parajalt varjuline veinibaar, milliseid praegu vist ei olegi. Figureerib mitmes teoses, sealhulgas ka "Elu allikates".

Liiper - raudteejaama restoran, värvikaid tüüpe täis. Liipril oli üle linna kuulus allosakond - raudteelaste söögikoht päris raudteede vahel, kus vist öö läbi ninaesist ja keelekastet anti. (Koha kirjeldus leidub Olev Remsu "Artur Magnussoni suures sõjasuves" - toim.) Seal käisime Kostabi toimetusest tavaliselt pärast lehenumbri valmissaamist öösel söömas-joomas-jauramas, sest kõik muud kohad olid kinni. Varsti tekkis Legend, see oli lähemal ja me kolisime muidugi sinna, aga sellist õhkkonda seal ei olnud - just raudteel ja öösel see õige elu tollal käiski. Igatahes sai sealt nii konjakit kui puskarit ning mitmel korral päriti, kas me ei tahaks osta vagunitäit koobaltit, mis just kohe-kohe rongiga Tartu jõuab..."

Raamatukogu kohvik oli õndsalt kella kümneni õhtul lahti ja säälseid pikki nahkdiivaneid peaks veel mõnigi mäletama. Igatahes tähistati sääl korduvalt küll eksameid, küll arvestusi, mõni pidas sünnipäeva või lausa pulmigi. Kunagi võis sääl ka oma soovi järgi klaverit mängida, aga see lõpetati pärast ühte Mülleri Sassi järjekordset kakofooniakontserti ära.

"Kõige esimene urgas, mida ma teadlikult külastasin, oli joomalaev Santa Maria. See seisis umbes praeguse Kalevipoja kuju juures Emajõe peal ja ma olin vist seitsmeaastane. Hirmsasti tahtsin sisse minna vaatama ja ju vanemad siis lubasid.

Käisime sees ära, vist osteti mulle seal limpsigi...

Santa Maria läks ühel öösel põhja. Rooste (mitte Jürgen) oli laevakeresse augu närinud nagu heeringas ühes laulus, mida Contra nüüd teiste sõnadega laulab. Ja uppunud restoranist enam asja ei saanudki. Laev pukseeriti Tartust minema ning tema ajaloolist vrakki võis veel kaua aega Praaga kandis kaldal külitamas näha. Seal, kus alles hiljuti oli olnud sametmööbel, punasest puust põrand ja uksel pidas valvet kuldpagunitega šveitser, hakkasid kalamehed ja muidu parmud vihmavarjus õlut-viina libistama. Sic transit...

Santa Maria on üks eesti kirjanduse kuulsamaid laevu. Nimelt minust ikka mituteist aastat varem olid sinna jooma sattunud Paul-Eerik Rummo ja Sass Suuman. Ja vist hommikuhämus kõrtsist tulles oli Rummo Sassile luulevormis usaldanud oma salasoovi - hakata mereröövliks! Sellelesamale luulevormis r &o uml;övliloole tegi viisi Alo Ritsing ja nüüd hõisatakse seda lugu nii laulupidudel kui õllesummeril.

Kõrtsilaevale on viidatud ka mingis Mati Undi novellis, kuid hoopis meeldejäävamalt on seda kajastanud üks praeguseks üsna unustusse vajunud eesti kirjanik - Tõnis Lehtmets. Temal ilmus kaheksakümnendatel romaan "Kompromiss", kus ta paljastas tollaste ajakirjanike, eriti mõnede Tartu naisajakirjanike moraalset palet ja ihuvõlusid. Tolles romaanis kirjeldab Lehtmets seda kõrtsi üksikasjalikult ning toob ära ka tuttavale šveitserile kirjutatud read:

"Kõrtsilaeva valvab Ärni,

kõrval jõgi suur ja lai.

Aga saatus pannud kärni -

laeval kett ja ketil kai!""

Aapo Ilves: "Skandeerigem koos heade mõtete linna kolme head mõtet: Pirogov! Zavood! Her-ne pood!"

Ajalooline kiirpilk Kristjan Jaagust Bergini

Väga vanade asjadega on teinekord segased lood. Kui mina Tartu ülikoolis käisin, rääkis Paul Ariste, et eestlaste ja kõigi teiste soomeugrilaste algkodu on Uurali mägedes. Aga tänaseks on too algkodu - kui teda üldse oli - kuhugi Lõuna-Ukrainasse ümber kolitud.

Eesti kirjanduse algkodu on meil ometi teada, selleks on Tartu linn. Ma pean silmas niiöelda eesti rahvuslikku kirjandust, see tähendab eesti keeles ja eesti meeles eestlaste kirjutatud kirjandust, mis algab Kristjan Jaak Petersoniga ja pääseb trükki Faehlmanni ja Kreutzwaldi töödena.

Tartus rajati Õpetatud Eesti Selts, Eesti Kirjameeste Selts, Eesti Kirjanduse Selts, ainult nõukogude okupatsioon tõi Kirjanike Liidu ja Loomingu toimetuse Tartust Tallinna. Pealegi on Tartus tänapäevani NAK ehk Noorte Autorite Koondis, millist nähtust pole Tallinnas õnnestunud kunagi pikemalt elus hoida. Ning paljudel eesti kirjanikel alates Kristjan Jaak Petersonist ja lõpetades Berk Vaheriga on olnud kombeks Tartus ülikoolis käia.

Tänapäevani on Tartus alles maju, kus kirjanikud loonud ja joonud. Näiteks selles Ülikooli tänava majas, kus elas kunagi Faehlmann, on praegu ajakirja Akadeemia toimetus, suurvaime saalib seal tänagi sisse-välja. Maja, kus Kreutzwald veetis oma vanaduspäevad (Õpetajate tänavas, Veetorni poe kõrval), vundamendil oli 1970ndail küll kõigest taarapunkt, kuhu filoloogiatudengid viisid kultuurivestluste tühje abivahendeid.

Läbi aegade suurt kultuurikoormust kandnud paigad on kahtlemata Werneri kohvik, siis lokaal, mida arbujad tundsid Kolme Koopa kohvikuna, veerandsajandi-tagused üliõpilased Õlletare ehk Humalana ja mis praegu on hotell Londoni söögisaal; aga vahest ka raudteejaamarestoran (vahel ka Liipriks kutsutud). Kunagi olevat keeleteadlane Mihkel Toomse seal Heiti Talviku vaidluse käigus pikali löönud, mina mäletan Liiprist Uku Masingut Vana Tallinna joomas ja kultuurijuttu ajamas. 25 aasta eest valitses seal üsna robustne fiiling, mis Tartu Raekoja platsi tänastele nooblitele kõrtsidele õige uskumatut kontrasti pakuks.

Kogu nõukogude aja oli Tartu kirjanduselu peakorteriks vabariigi viimase peaministri professor Jüri Uluotsa eramu Vanemuise pargi serval. Et 1945-60 oli Tartu kirjanike juht Erni Hiir, kutsuti seda vahel ka Hiire majaks. Alumisel korrusel olid kaks avarat saalituba, kus istuti sigaretitossus pika laua taga, ülal neli tuba intiimsemateks vestlusteks. Toimusid kohtumisõhtud, ettekandekoosolekud ja lihtsalt peod. Viimastest on eriti vägevana meelde jäänud Betti Alveri 75 aasta juubel 1981. aastal, kus oli uhkeid kõnesid ja palju head konjakit, mida juubilar hindas. Kes väga ära väsis, võis pruukida puhkamiseks ülemise korruse diivaneid, millist võimalust Tartu parteijuht Indrek Toome ka kasutas, kui oli juubilarile linna medali üle andnud. Muide, medal läks peo käigus kaduma ning osakonna tollane juht Kalju Kääri kahtlustas miskipärast Valmar Adamsit.

Enamasti ebaametlikumaid kirjandusvestlusi, aga vahel ka lausa ametlikke esinemisi oli filoloogide ühiselamus ehk Uues Pällis (praegusel Pepleri tänaval). Supilinnas käidi koos Henn-Kaarel Hellati salongis Marja tänaval. Mõne aasta eest tegutses aktiivselt Mait-Ando Rauna Supilinna Seltsi maja.

Paaril korral õnnestus külas käia ka Betti Alveril, kes elas Koidula tänavas majas, kus oli varem elanud Anna Haava. Sinna pääsesid muidugimõista viisakamat sorti kirjanikud, nagu Ivar Ivask ja Hellar Grabbi välismaalt või Enn Lillemets Tartust. Pärast Betti Alverit elas seal samas korteris Priidu Beier, aga siis läks maja vist omanikule tagasi ja luuletajatel polnud sinna enam asja.

Janika Kronberg: "Mingil moel hoidis arbujate traditsiooni Kangro sõber ja Ristikivi akadeemiline isa Laur Tamm Kalmistu tänavas Raadi kõrval. Seal käisid pärimust saamas ja juttu ajamas Runnel, Aivo Lõhmus, Kronberg, Urmas Tõnisson. Ta suhtles mitmekülgse inimese ja matkajana ka ise palju, Sangast-Merilaasist Eilartini. Vanas eas korjas looduse ja loomasõber Laur Tamm enda juurde mõned koerad, näiteks pärast Bernard Kangro õe surma elas tema koer seal.

Uuemal ajal on Tähtveres kirjanduselu pidepunktiks olnud ka Karl Ristikivi muuseum (klassik oli seal üliõpilasena korteris), kus naabrite säästmiseks on küll kärarikkamatest sümpoosionidest hoidutud.

Iseseisvuse päevil võeti ajalooline Kirjanduse Maja Vanemuise tänaval KGB Tartu osakonnalt tagasi ja nüüd on selles varasemast veelgi avaramad võimalused kirjanduselu edendada. Pidustusteks on avar krüpt, suvel oli seal põhjust klaasi tõsta Ain Kaalepi 80 aasta juubeli auks. Ja isegi saun on, kus Runnel ja ta sõbrad lõõgastumas käivad, rohketest kirjandustubadest rääkimata.

Tõesti, tõesti, Eesti kirjanduse algus pole kusagil kaugel aegade hämaruses, Kristjan Jaagust Mehis Heinsaareni on igaviku ees nagu üks päev.

Kalev Kesküla