Tartu kunst uue aastasaja algul

Jaan Elkeni kriitiline ülevaade Tartu aastavahetusnäitusest Tartu Kunstimajas.

See on selline näitus, kus tark žürii kokkukantud kunstist valiku teeb ja kujundaja selle kõik siis harmoonilisse tervikusse sulatab. See on teooria, tegelikult lõi kujundaja Jaan Punga näitusesaalides paraja visuaalse segaduse, arvestades kujunduses eelkõige koloriidist tingitud nõudeid. Ideoloogilist segadust oleks rangema valiku korral saanud vähem.
Tõnis Paberiti plekk-kühvlitel eksponeeritud “negatiivsete” savielevantide sari töötas, vaatamata totrale tarbekunsti sees eksponeerimisele (Monumentaalgaleriis). Ümbritsevale ortodokssele tarbekunstile (välja arvatud Erika Pedaku polügraafiline autodafee oma loominguga) mõjus ta aga laastavalt. Paberiti viimaste aastate kontseptuaalselt täpsed ready-made’id (eelmisel aastal näiteks jõledad brežnevipruunid polüesterkapid) on Tartule ilmselgelt liiga järsud. Ootuspärasem oli Ahti Seppeti “Mateeria ja mälu”, installatsioon, mis läbi hasiorlike loomakolpade ja orgaanikat imiteeriva paber-plastikust hallolluse barokselt teatraalseks kiskus.
Üldnäituse vorm soosib juba ette traditsioonilisemaid kunstiliike ja nii domineerib näitusel tahvelmaal. Igasuguste sotsioloogiliste ja kunstipoliitiliste järelduste tegemiseks on üldnäitused, kui neid pikemalt jälgida, päris õige koht.
Noori on?
Tartuga kaasnev igavene hala, et noori ei ole, peaks viimaste aastate arenguid silmas pidades olema lõppenud: ülikoolist ja kunstikoolist tuleb igal kevadel kõrgvormi klopitud noori, iseasi, mis neist meie karmis kapitalistlikus reaalsuses mõne aastaga järele jääb. Turg (õigemini selle puudumine) lükkab (eriti Tartus) kujutavale kunstile truuks jäänud kunstnikke tubaste biidermeierlike lahendusteni. Müügikraami suur protsent näitusel toob Tartu põhiprobleemi välja: kõrgkunstil puudub tarbija/ostja ja kunstnik läheb ellujäämise nimel kompromissidele.
Näituse positiivsema poole pealt jäi meelde Külli Suitso, kelle suureformaadilise “Kollase” spaatliga maalitud colour-field ja sellele sekundeeriv roosa-roheline maaliline tsoon värskendas kõrval eksponeeritud Maris Palgi “Palgi Tõnu” veidi väsinud ja rabedat maalimateeriat. Eda Lõhmuse lageraidega “Puu” jätkas eelmisel aastal leitud suhet monumentaalse loodusekujutusega, sekundeerides tema kieferlikult monokroomsetele panoraamidele. Sirje Protsin on üritanud aastaid siduda abstraheeritud, reaalset kujundit vaba pintslilöögiga – tulemuseks siiani vaid maneerlikud kompositsioonid. Protsini selle näituse “7 ööd ja ...” on harvanähtava jõu ja moodsa hooletusega maalitud värvipalang. Jane Liivi “Apelsinide ööd” oleks tahtnud testida sealsamas kõrval – samasugune ühe valanguga sooritus, mille värviintensiivsusel ja avatud emotsioonil puhtam kõla kui “komponeeritud” piltidel.
Priit Pajos, kes 1998. a hiilgavalt, arvestatava meediakäraga Tartu ülikooli maalieriala lõpetas, oleks otsekui klooninud teemasid Kaarel Vullalt. Mõlema kunstniku 2001. aasta Vaala näitused räägivad veidrast süvenemisest trendile mittealluvatesse mütoloogilistesse maailmadesse. Töödest kiirgab meie ajale ebatavalist intensiivsust, mis on saavutatud täiesti tavaliste klassikalise maalikooli vahenditega, ilma eriliste tehniliste nippideta. Pajose “Kolmnurga” päikesevarjutuse-taolises summutatud valguses maalitud maagilise realismina liigitatav stseen kahe kentauriga lubab vaatajal minakangelasena pilti siseneda.
Tartu hüperrealism?
Ilmar Kruusamäe “Vanamehe” mitmemeetrine Andrus Kasemaa portree seirab oma hüpnotiseeriva pilguga, samas mingist hüperrealistlikust pöördest Tartu nooremas kunstis rääkida ei saa. Evelyn Müürsepp, kes mõned aastad tagasi hüperrealismile ja kalgile nägemisele oma loomingus kohati kõige lähemal oli, astub nüüd oma mööblikilbile maalitud dekoratiivse raamistuse saanud töös “Hilda näitab” sammu kodukaunistuskunsti suunas. Silja Salmistu “VVV” on seekord maalitud puhastatud, valge-beežikas koloriidis ja hüperrealismile lähenevas maneeris, aguliromantikast pole suurt midagi järel.
“Kursi” domineerimine Tartu näitustel on Peeter Alliku distantseerumisega rühmitusest hetkel peatatud. Albert Gulki akvarellid “Plasma lõhn” ja “Vaimne lõuna” püsivad kindlalt valitud kursil, Priit Pangsepp lihtsustab ja minimaliseerib. Viimastel aastatel Kursi egiidi all esinenud Imat Suumani magusavõitu “Punetav õhtu” meenutab oma fotolikus korrektsuses eelmise sajandivahetuse müügikunsti. Meiu Mündi “Mõrsja” on samm tagasi tema “Tartu!Maal!-il” eksponeeritud sünkjalt maalitud sürreaalsetest riietest ja veel enam tema radikaalsest 1999. a lõputööst.
Tartu Kultuurkapitali Vabbe preemia sai Tartu grand old lady Valve Janov, kelle kollaažid “Kuu naised” ja “Ekraan” räägivad jätkuvast kõrgvormist.
Lisaks anti välja veel Wilde pubi ja Ettevõtlike Daamide Assotsiatsiooni preemiad. On hea, et erakapital preemiaid välja annab. Kui seda tehakse aga Tartu kesksemas non-profit kunstisaalis, mida pealegi majandab Kunstnike Liit, siis ei tohiks valik nii nõrkadele töödele langeda.

Näitus kestab Tartus 18. jaanuarini.