Ükskõik millise tartlase käest ka ei küsinud, kõik oskasid mind juhatada linnapea Andrus Ansipi Tammelinnas asuva elamu juurde. Kui ma kohale jõudsin, oli meeripere oma suure aia riisumistöid just lõpetamas. Ilm oli ilus ja lind laulis – seetõttu tegime tiiru kõigepealt väljas. Seejärel näitas lahke pererahvas oma hiljuti restaureeritud maja.

Vastselt taastatud maja on 80aastane. 1923. aastal projekteeris selle venelasest Tartu linnaarhitekt Anatoli Podtšekajev, kellel oli Riia Polütehnilise Instituudi arhitektidiplom. 1920. aastate eesti arhitektuurinägu kujundaski nn riialaste põlvkond – 1880. aastatel sündinud ja Riias õppinud arhitektid.

“Podtšekajev kavandas Edgar Kuusiku planeeritud Tartu Tammelinna 1923– 1925 hulgaliselt ehituslaenuga ehitatavaid kolmetoalisi romantiliselt hilisjuugendlikke eramuid, mis võrreldes analoogsete Tallinna majadega pole mitte üksnes vanamoodsad, vaid ka professionaalselt abitud,” väidab kunstiteadlane Mart Kalm.

Podtšekajevi loomingut uurinud Robert Treufeldt vaidleb vastu. “Arhitektile tehtud etteheited kohmakate ja vanamoeliste lahenduste kasutamises ei pea kõikjal paika,” kirjutab Treufeldt. Nii mõnedki arhitektid tolleaegses Eestis püsisid eri põhjustel peavoolust (edumeelsest traditsionalismist) kõrval, uute aegade saabudes aga osutusid üllatavalt nõutavaiks. “Podtšekajevi tollased linnaehitised on arhitektuurilt tagasihoidlikud, kuid linnaruumis väärikalt oma kohta hoidvad.” 

Pärast võidukat Vabadussõda püsis elamute arv Eestis sõja algaastate tasemel. 1922 vastuvõetud soodne ehituslaenuseadus aga tekitas väikeelamute ehitusbuumi.

Tammelinnas telliti projekte sellise hooga, et Podtšekajev võttis kasutusele projekti kopeerimise. Tal tuli vaid silmas pidada, et õigele joonisele õige krundi plaan ning omanike nimi saaks. Teatakse nelja Podtšekajevi projekti korduskasutust, millest kahte võib tõeliseks tüüpprojektiks pidada.

Ansipi maja on kahekorterilise elamu “Elva 13” tüüpprojekt, mille järgi on ehitatud 12 maja.

See oli kahekorruseline hoone, mille mõlemal korrusel oli sama plaanilahendus. Erandiks vaid verandad, mille korvamiseks oli teisel korrusel ohtralt rõdusid ja katusest eenduvaid iseseisva viilkatusega aknaid. 

Rangelt sümmeetrilise peafassaadiga hoone juures tuleb esile võimas ja liigendatud mansardkatus ning taandatud peasissepääs. Katusemahule vastukaaluks on sissekäiku rõhutav sammastik, millele toetub rõdu.

“Hoone on pea ainuke, mis teostatud algupärase keeruka mansardkatusega,” kirjutab Treufeldt. Teistel tüüpprojekti majadel loobuti keerulisest mansardkorrusest.

“Selle maja juures on näha, kui palju on eksitud keerulise mahu paberi peal lahendamisega. Hoone detaile on hiljem lihtsustatud – ära on jäetud rõdu ning peasissekäigu varikatuse proportsioone on rikutud. Krohvkattega palkmajana kavandatud hoonet katab rõhtlaudvooder. Kahvatut üldmuljet süvendab veelgi luitunud värvilahendus. Maja on hea näide algupärase projekti üldiselt ebaõnnestunud lahendusest,” kirjutab Treufeldt Ansipi maja originaalprojekti kohta. 

Ka esialgne plaanilahendus polnud väga kiita. Kohe ukse alt läks trepp teisele korrusele, kõiki tube sidus poolpime koridor. Söögituba oli teistest ruumidest isoleeritud ja kuulus köögi-, WC- ja teenijateplokki. Magamistuba oli läbikäidav (seotud nii kinnise rõdu kui ka võõrastetoaga). Majas oli veel teinegi sissepääs ja trepp – teenijatele.

Nõukogude ajal, 1964. aastal tehti majale põhjalik remont – maja kohandati neljale perele. Ehitati kinni kõik sahvrid ja teenijatoad. Vahetati välja mädanenud palgid ja vundamendile tehti hüdroisolatsioon. “Kui nüüd sai maja alasti võetud, siis kõik palgid lausa kõlisesid,” räägib Ansip.

Eesti uue iseseisvuse ajal vahetas maja ühe omaniku teise järel. Ansip aga viskas majale juba ammu silma. Üks omanik oli tellinud Martti Preemilt uue projekti, mis liitis 200ruutmeetrisele hoonele 400 ruutu lisaks. Lisaks veel tenniseväljak ja bassein aeda. Garaaž üksi oli 60 m2. Maja pakuti koos sellise projektiga Ansipile. “Nii toredad me ka ei ole, et meil oleks seda vaja läinud,” meenutab Ansip.

Vahetus veel paar omanikku. Kuuldus sellest, et Ansip majast huvitet on, kandus ühelt omanikult teisele. Kui Ansip vaatas siin lähedal üht teist maja, kutsus omanik teda enda juurde ja teatas maja müügisoovist. Et hind oli soodne, löödi käed. Õnneks polnud maja muinsuskaitse all, sest 1964. aasta ümberehitus oli pühkinud maa pealt kõik selle maja muinsused.

Ansip tellis vanast ajast tuttavalt, peaaegu et perearhitektilt Vilmar Lillelt restaureerimisprojekti.

Majast jäi järele vaid karp, mis soojustati ja kaeti uue, laiema (nagu originaalis oli) laudisega. Lill lahendas maja hoovipoolse külje täiesti uut moodi.

Aia poole projekteeris ta rõdu, mille alla jääb elutoaesine terrass. Originaalprojektis kavandatud veranda, mis nõukogude ajal ehitati ümber korteriteks, lammutati. Teenijate trepikoja asemel on nüüd avara pesemisruumiga saun. “Podtšekajev oleks selle lahenduse üle uhke olnud,” arvab Ansip. Lill avas köögipoolse erkeri, mis teeb ruumi seest avaraks ja romantiliseks.

Sissekäigu varikatuse asemel on nüüd rõdu, mis oli ka algses projektis nii. Kõik uksed ja aknad vahetati ning katusele pandi uus plekk.

Mis aga peamine, kogu siseplaneering on tänapäevane. Välisuksest saab esikusse, kust pääseb avarasse, valgusküllasesse elutuppa. Sealt pääseb kabinetti. Teisele poole jääb avar köök, saun ja trepp, mis viib teisele korrusele ning keldrisse. Keldris on katlaruum ja külm kelder sporditarvete ja aiatööriistade tarvis. Teisel korrusel on avar fuajee, mille ümber kobarduvad neli magamistuba (kolmele tütrele ja vanematele), rõduga duširuum ning lõuna külge jääv avar rõdu. Toad on kõrged, veidi sopilise, romantilise planeeringuga ning valgusküllased.

Sisearhitekt Liivi Ehmann tegi leidliku kujunduse. Näiteks duširuumis, vannitoas ja tualetis kokku kasutas ta 54 eri paksuse ja värvitooniga suhteliselt odavat (200 kr m2) kahhelkivi, millega mängides saavutas juugendile viitava ornamentika. Tema kujundatud on ka kabineti raamaturiiulid ümber juugendkapi, kamin ja trepipiire. Kujunduses on kasutatud põnevalt pigem odavamaid materjale kui ülikalleid. Maja rekonstrueerimine läks isegi väga kulukaks.

Ehkki maja pole muinsuskaitse all nagu tema sõsar kõrvaltänavas (palju kõmu tekitanud Neinar Seli maja Elva t 15), on see miljööväärtuslikus piirkonnas. Iga sellise maja korda tegemine on tänuväärt ettevõtmine.

Juba 1923. aastast sätestas ehitamist Tammelinnas linnavalitsuse erimäärus, mis seadis majadele küllaltki ranged piirid (korruselisus, kaugus teest, aia tüüp ja heki sort), millest tuli ehitamisel lähtuda. Osalt määrati isegi majade esteetilist poolt – ühes kvartalis enam-vähem ühetüübilised majad, kusjuures tuli lähtuda neljast elamutüübist. Ühekorruseliste majade ehitamine ilma katusealuse kasutamiseta mansardtubadena oli keelatud. Katusekalle ei tohtinud olla alla 35 kraadi. “Viimased kaks nõuet olid suures osas need, mis määrasid varase Tammelinna hoonestuse, juugendist lähtuva, heimatliku aedlinnailme, mis põhiosas kuni 1930. aastate alguseni manifesteerus just kõrgetes mansardiga kivikatustes,” kinnitab arhitektuuriajaloolane Andres Kurg.

Praegu pole nii rangeid ettekirjutusi miljööväärtuslikule alale. Tore, et linnapea tegevus on eeskujuks teistele.