Pean oletama, et „Wu wei“ – Hiina traditsioonilise riigijuhtimiskunsti põhimõte ja taoistlikus filosoofias oluline „toimimata toimimise“ kontseptsioon – on selle raskestilahterdatava, aga alati omapärase rühmituse kolmanda albumi nimeks pandud selleks, et põhjendada suhteliselt pikaks veninud vaikimist. Avapala „L’Oreal Paris Shampoo“ hillitsetud reipusest ei maksa lasta end ära petta, sest järgneva „Puust mõõgaga“ efektiivselt vehkimast ja raiumast ei hoia Kaspar Aus (klahvpillid, osa löökriistadest jm) ja kaaslased (Jane Aus saksofonil, Siim Randveer kitarril, Lauri Randveer bassil, Martin Tamm trummidel, pluss kollektiivne multiinstrumentalism bandžost telefoni automaatvastajani) end kopika eestki tagasi – toimivad nii, et maa must!
Nostalgitsemist, 1980. aastate Nõukogude spartakiaadi-popi meeleolusid („Montreux ‘86“ Liina Leemeti fantastilise külalisvokaaliga) ja veidratesse sõlmedesse sõlmitud peegeldusi lääne toonastest reklaami-heliribadest („Garnier Paris Shampoo“, „El Vital Paris Shampoo“) jagub näpuotsaga siia-sinna kogu 17 looga albumile, aga vahvad ootamatud stiililised kõrvalehüpped (nagu neurootilises kosmoseooperis „Tuul tahab tiiba“ vormuv nägemus Eesti zeuhl’ist, lehvitus Air’ile loos „Show Me What You Got“, soolaka Vahemere briisi hõnguline „Kiosko Cigarillo“ või ehedalt sõge Circle’i stiilis krautratsutamine loos „Panique au Village“) ning mänguline sämplikasutus („Kolmas silm“, „Bolshoi pauk“, „Elvis Is Trying To Leave the Building“) ei lase laisal hõllandusel kanda kinnitada. Omaette kirsiks tordil on „Kadunud saksofoni juhtum“, mis Ö Stuudios Martin Kikase helirežissöörikäe all valminud plaadi lõpuks vahvalt koost lagundab nagu ärkveloleku-korrast unenäo-kaosesse siirduv inimmeel.
„Wu weiga“ on Wrupk Urei end tõestanud kui Eesti küpseim ja kõrgelaubalisim psühho-proge-kooslus, mis kannab pretensiooni igast asendist professionaalselt välja. Seda kosmosekassid ostaksid!
