Eriti edukalt on läinud Tallinna lennusadamas vesilennukite angaaridesse tehtud meremuuseumi filiaalil, maanteemuuseumil, ajaloomuuseumil (koos Maarjamäel paikneva filiaaliga), Tartu mänguasjamuuseumil, okupatsioonide muuseumil; õpetlikkusele ja elamuslikkusele rõhuvad ka teletorn, Ahhaa-keskus ja vast avatud Jääaja keskus Vooremaal Saadjärve ääres.

Nüüd on kätte jõudnud hetk, mil uhkust tunda Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi varakambri üle. Suuresti võib kopitanud 1980. aastate lähenemisest tänapäeva jõudmise eest tänada muuseumi direktorit Mariann Raismat, kes tõeliselt inspireeriva ideede generaatorina ning samas ka vajadusel tankina läbi murdes viis Tallinna ajaloomuuseumis läbi uskumatult mastaapse uutmisprotsessi.

Sisearhitektuurse lahenduse töötasid välja KAOS Arhitektid – Margit Argus ja Margit Aule, kes said ekspositsiooni kujundajaks 2011. aasta lõpus korraldatud avaliku ideekonkursi võitjana. Nii Argusel kui ka Aulel on varasemast töödest ette näidata viisakas kogemustepagas KOKO arhitektuuribüroost ning mõlemad olid mullu linnainstallatsioonide festivali Lift 11 kuraatorid.

Vaatajale pakutakse vahvat draamat: neogooti stiilis hoone kuldse lae ja romantiliste võlvidega hämaras ruumis võib õhku riputatud vitriinidest (teostus John Berger Eesti) imetleda tõelisi aardeid. Puuduvad küll kroonid ja kalliskivid, küll aga näeb teadusajaloo reliikviaid: Lotmanile, Parrotile ja Baerile kuulunud asju nagu sõrmus või kell, aga ka näiteks üht vähestest Puškini surimaskidest ja robotmannekeeni.

Ekspressiivne lagi on matemaatilise modelleerimise õnnestunud tulem (tehniline teostus Kaarel Narro), mis praegu on meetodina üpriski aktuaalne. Seda kasutatakse nii keerukate hooneteks vormuvate kärgstruktuuride loomiseks kui ka oluliselt väiksemas mastaabis, kui meenutada Lasnamäe pervel kükitanud Raul Kalvo tahulisi skulptuure “Uurijad”. Tumedal taustal tunduvad vitriinidesse asetatud esemed suisa pühalikuna ning pole raske mõista, et iga eksponaat on oma näilisest lihtsusest hoolimata üliväärtuslik ning aitab alal hoida meie kultuuri jaoks olulisi hetki. Asjade lugudele sekundeerivad põrandal Tartu Ülikooliga seotud teadlaste tsitaadid, mida on muudetud ilmekamaks ajastuomaste šriftidega (püsinäituse graafilise disaini tegi Polaar Studio).

Moodsatest võtetest hoolimata ulatab väljapanek ka käe muuseumide ajaloole. Nimelt peetakse institutsiooni eelkäijateks renessansslossides moodi läinud Wunderkammer’eid ehk siis imede kambreid, mida tuntakse ka kunstikambritena. Toona oli peamiseks kogumisprintsiibiks kurioossus või haruldus. Imeasjade kamber või mõnel juhul ka lihtsalt kapp demonstreerib kenasti, kuidas renessansiajal hakkas minateadvus aina enam tähtsust omandama. Mitte ainult vanemate pärand, vaid isiklikud mälestused ja kogetu muutus oluliseks ja alalhoidmist väärivaks, nagu näiteks reisimuljeid ja rahvusvahelist haaret meenutada aitavad eksootilised “suveniirid”.

Ja ometi: Tartu ülikooli varakamber võiks pakkuda ka adekvaatsushetke, mil mõtiskleda, et hoolimata sellest, et meie aja disain ja teenused lasevad end pea igalühel kogeda erakordse isiksusena, siis mis neist tegudest peale tüüpse elustiili näite oleks see, mida muuseumi varakasti panna?