Tartus jätkub ruumi kõigile

Näitused “Proovilend” (TÜ maalieriala bakalaureusetööd) Tartu Kunstimuuseumi pildigaleriis ja “Värvimaa” (Harri Puderselli maalid) Tartu Kunstimajas. Jaan Elkeni empaatiline pealelend.

“Evita” vabaõhulavastuse kõrval, mis pressi megatähelepanu köitis, avati juunis Tartus ka kaks Tartule emblemaatilist maalinäitust, milles minevik, olevik ja tulevik kõrvu.
Harri Puderselli maalide retrospektiiv Kunstimajas oleks oma formaatide ja sisu tüünuse tõttu pigem Tartu Kunstimuuseumi klassitsistlikesse, akendega liigendatud ruumidesse sobinud, Tartu ülikooli maalieriala lõpetajate bakalaureusetööde ekspositsioon käristas Kivisilla pildigalerii alumist korrust kõigist õmblustest, kuid lõpuks olid kõik kaheksa lõpetajat, kellest paar-kolm isiknäituse mõõtu komplektidega, ära mahutatud. Tegelikult on muuseumi panus tulevikule rõõmustav, TÜ maaliõppetooli väljapanekule järgnevad Tartu Kõrgema Kunstikooli ekspositsioonid.

Harri Puderselli loomingu ratsionaalne, mõõdukas resoneerimine erinevatel kümnenditel domineeriva laadiga on üks võimalikke vaatlusskeeme. Köitvamateks osutuvadki tööd, kus Pudersell ei ole tavaline Pudersell. Nii on 1947-1949 maalitud õpilaslikes portreedes kõrvuti ausa sotsrealismi kaanonite jälgimisega (elav “Vasja” 1949, “Shmerl” 1947) pallasliku maalilisuse etüüdlikku espriid (“Proua Viidas” 1948). Maalis “Pärnu jõgi” (1958) on Pudersell tollasele realismile normatiivse porihalli pannud lausa hõbedaselt-impressionistlikult värelema. Üllatav, et muidu ehk liigagi maitsekatele ja “värvilistele” vahekordadele rajatud postimpressionistlike maastike jadast tõusevad esile just mingi “kiiksuga” tööd: tumedaga kontureeritud karmistiililine “Solomennoe” (1964) oma mahakeeratud sinibeežis koloriidis, sellele vastukaaluks kitseliku, julgema värvi- ja vormiliigendusega valgustpüüdev “Natüürmort kannuga” (1961).
Hoopis huvitavaks läheb neil harvadel juhtudel, kui kunstnik pääseb välja oma harjumuspärasest lootusetult äramaalitud ümbrusest - “Sydney laht” (1980) on vaatamata hüperrealistlikult turistlikule rabedusele uusi energiaid täis, esiplaani rohepunases lopsakuses on harvanähtavat värviekspressiivsust. Pintslitöö kasvab tavapärasest ettevaatlikust siksimisest jõulisesse pinnasevormide modelleerimisse ka rockwellkentilikus “Kataloonia kiltmaas” (1983). Kõige selle foonil on Puderselli korduvalt maalitud lumistes Tartu linnavaadetes talle ainuomases pärlmutterjas, valkjas koloriidis midagi kurbloolist ja sakraalset.

Kivisilla pildigaleriis tõusid mahukamate ekspositsioonidega esile Kadi Kängsepp, Satu Piironen, Kadri Ilves ja Rauno Moss.
Kadri Ilvese hüperrealismi sugemetega ja frontaalsete ruumielementidega (aknad, uksed, rulood) viiest suuremõõtmelisest maalist koosnev sari “Ruumid” on maalitud neutraalselt heledas, vaid sinkjaid varje registreerivas askeetlikus koloriidis. Figuuride psüühiline isoleeritus toob töödesse Hopperi-laadse ootuse ja üksinduse teema. Valge, lausa kliiniliste tunnustega pinev ruum muutub siin metafooriks, eksponeerituna sarnase arhitektoonikaga endises apteegiruumis, tekivad kohaspetsiifilised topeltassotsiatsioonid.
Satu Piironeni roostepunane pollocklikult abstraktne sari “Naine ja aeg” on inspireeritud Soome maastikule omastest rütmidest ja faktuuridest. Rauno Mossi renessansist ja manerismist inspireeritud kunstiajaloolistest tsitaatidest rikas hiigelformaadis kolmeosaline sari “Fatima jumalaema saladus” pälvis Ants Juske juhitud eksamikomisjonilt kõrgeima hinde. Katoliku kiriku kaanoneid jälgiv, kabelina eksponeeritud ruumiline maaliekspositsioon/installatsioon oli samas camp-tõlgendustele avatud. Kunstniku selge enesereflektsioonivõime ja mäng vaatajaga mitmel tasandil  mõjus.
Kadi Kängsepa ambitsioonikalt pretensioonitu maalisari “Maatriks.11.06.2002” oli küll hooletu elegantsiga maalitud, kuid artikulatsiooni ebakindlus jättis kohati selgusetuks, kus lõpeb bad-painting ja algab lõpetamatus. Mari Sobolevi etteheide, et sellist maali kohtab kõigi maailma kunstikõrgkoolide lõpetajate hulgas, mõjub selles kontekstis pigem kiitusena. Kängsepa küllaltki plakatlikust popist inspireeritud laadile lisandub üha maalilisi kvaliteete, leebe huumoriga sulatab ta ambivalentseks tervikuks mistahes viisijupi missivalimistest armeeteenistuse ja “koera eluni”.
Mis selge piiri Tartu ja Tallinna maalieriala lõpetajate vahele tõmbab, on ehk “eheda” maalimise suurem osakaal tartlaste lõputöödes. Mõneti on see valikute suurem sõltuvus koolis õpitust sümpaatne, kuid kui tulemus projitseerida näiteks Tallinna Kunstihoone  äsjalõppenud maalinäituse foonile, siis on sellest õpilaslikult püüdlikust maalilisest hämust oma teema väljapuhastamiseni pikk tee käia. Ja see tuleb juba käia üksi, ilma õpetaja dotseeriva hoolduseta.