RIKKA KEELEGA INIMENE: Tatjana Tolstaja ülemöödunud aastal kirjandusfestivalil Prima Vista. Foto: Argo Ingver
Tatjana Tolstaja "Taevane leek". Hea Lugu. Tõlkinud Katrin Hallas
Paneb pisut imestama, et Tatjana Tols­taja esimene eestindus ilmus alles nüüd, 37 aastat pärast tema kirjanikukarjääri algust, kuid eks vene tänapäeva kirjandusmaastiku avastamine käigi eesti lugeja jaoks samm-sammult ning mõistagi leidub seal palju muudki kaalukat, mis väljaandmist väärib. „Taevane leek“ koondab endas eri aegadest pärit lühijutte, mille seast leiab ka Tolstaja kirjandusliku debüüdi – lapsepõlveteemalise „Kullast trepil istusivad“. Tols­taja loomingu pikaajalise austajana oleksin nii mõnegi teksti puhul tahtnud teada, mis aastast see pärineb – vähemalt ühe puhul tean, et see on uuema aja looming. Enamik siinsetest juttudest näivad aga olevat pärit varasest perioodist.

Mitmekülgse ja andeka inimesena on Tolstaja Venemaal muu hulgas tuntud ka telestaarina – koos filmilavastaja Avdotja Smirnovaga (kes muide on sündinud Tallinnas) juhtisid nad 2000ndate algul aastaid NTV jutusaadet „Keelepeksu kool“ („Школа злословия“). Terav keel on Tolstajale tunnuslik mitmes mõttes – nii vaimuka ja lõikava väljenduslaadi kui ka äärmiselt nõtke kirjandusliku töövahendina. Ülemöödunud kevadel Tartus Prima Vista festivalil pühendas ta keeleteemale ka oma avaliku loengu.

Tolstaja tundliku väljenduslaadi tõttu mõjuvad tema varasemad jutud lugedes iseäranis erksate ja lüürilistena – tundub, nagu kirjeldaks ta impressionistlikke maale. „Taevase leegi“ tegevuspaikadeks on linnaäärsed suvilad, kommunaalkorterid, blokaadiaegne Leningrad, nõukogude sombune olme – kuid mulje neist on õhuline, lendlev, tõepoolest „taevane“. Tõenäoliselt põhinevad paljud lood isiklikel kogemustel, tutvustel ja kuuldud tõsielujuttudel, kuid kuivõrd nimelt, on lugedes raske aimata. Siiski pole ma kunagi lahti saanud tundest, et kõik see, millest Tols­taja kirjutab, just nii juhtuski – ning et kirjapandu on peaaegu dokumentaalne. Vaid väike nihe tegelikkuses on viinud selle reaalsusega sarnanevasse kummalisse maailma, mille kirjeldamiseks sobib kõige paremini debüütjutu avalõik: „Alguses oli aed. Lapsepõlv oli aed. Ilma otsa ja ääreta, piirideta ja müürideta, sumisev ja sahisev, päikses kuldne, varjus heleroheline…“ Valgused, varjud, lõhnad, helid ärkavad Tolstaja tekstides ellu esimestest ridadest. Pisidetailid, esemed, üksikud mälupildid moodustavad harmooniliselt kokkusulavaid mosaiike.

Tolstaja keele rikkust ja paindlikkust pole lihtne edasi anda – isegi tema Facebooki postitused või restoraniarvustused (tema toiduteemalistest kirjutistest peaks muidugi eraldi pikemalt rääkima) võivad olla küll sisu poolest hästi tõlgitavad, kuid seda tehes kipub liialt palju üle serva pudenema. Seda enam väärib imetlust, kui hästi „Taevase leegi“ tõlkija Katrin Hallas tööga toime on tulnud.