Vene kirjaniku Tatjana Tolstaja teoseid seni eesti keeles ilmunud pole, kuid oluline koht Venemaa kirjandusmaastikul on tal ammuilma kätte võidetud. Tuntud on tema mitmes kogus ilmunud lühijutud ja publitsistika ning 2000. aastal valminud seni ainus romaan „Kõss“, lopsaka fantaasia ja rohke musta huumoriga kirja pandud antiutoopia tuumasõjajärgsest Moskvast.

Tartu festivalil osales Tolstaja koos kirjanike Aleksandr Genise ja John Shemyakinigavestlusringis „Fiction/Nonfiction: piirid ja per­spektiivid“ ning pidas loengu „Lootus ja tugi“ vene keele transformatsioonist. Jutuajamine Tolstajaga toimus mõni tund enne loengut.

Te räägite oma loengus vene keele muutumisest. Millest seal täpsemalt juttu tuleb?

Igal ajal on arvatud, et keel rikneb, risustub välismaistest mõjudest ja võõrsõnadest ning et seda on vaja päästa. Nüüd, Facebooki ajastul on see seisukoht eriti märgatav. Keegi teatab alatihti, et ei salli silmaotsaski üht või teist sõna.

Lähemal vaatlusel selgub sageli, et inimesed ajavad segi keele ja õigekirja. Samuti ei anna inimesed endale aru, et keeles leidub palju regionalisme, kohalikke väljendeid ja sõnu.

« Avalehele 0 Kommentaari