“Kui inimene toidab end puhta toiduga, muutuvad ta keha ja mõttedki aegapidi selgemaks ja puhtamaks,” lubavad Kaarina Naur ja Ülle Hõbemägi oma mõnusale ökopaberile trükitud konspekt-raamatus. Mõlemal koolitamise ja teraapia vallas tegeleval autoril peaks ju selge olema, et kõige parem viis inimest oma sekti meelitada on isiklik eeskuju.

Näpunäited pärinevad ökofriikide (ütle ei nõudepesuvahendile!), ajurveeda pooldajate (külmal ajal söö vürtsikat, tulist toitu, kuumal ajal jahuta maksa), loodusega kooskõlas elajate (aastaaegadest lähtuv toitumine) toidulaualt, vahele on pikitud emade ja vanaemade hästiunustatud tarkusi, aga lisatud on ka mõtteid, mis jäävad juba uhhuu-teaduste valdkonda – bioenergeetika, antroposoofia, refleksoloogia ehk tsoonteraapia jms. Eriline pirn on lk 66 – “Kvantosakeste teooria järgi saate augustiöödel end laadida tähemineraalidega. Kui taevas on selge ja tähti täis, pikutage ihualasti tähtede paistel. Täheenergia käivitab sünteesi, mille najal vabaneb organismis tohutult kasulikke aineid – keha ise hakkab mineraalainete masinaks.”

Raamatus on retsepte, mida ma kindlasti järele proovin, aga nagu ikka, näeb mu paranoiline silm ka puhta toidu propageerijate jumeka fassaadi taga toidulisandite superäri väikeseid punasarvi. Iseenesest on autorite peaeesmärk muuta eestlase vildakat toiduusku – “­Kartuli, sousti ja liha peal üles kasvanud pensionäride põlvkond ei usu, et nende massilises reumahaiguses võiks süüdi olla toit” (lk 36). (Vt ka arstide seisukohta: http://www.reumaliit.ee/docs/reumaABC.pdf.) Tore, et autorid ei kutsu üles rasvast loobumisele ja light-tooteid soovitavad nad samuti boikottida, sest kuigi suhkur on saatanast, on kunstlik magustaja aspartaam hullemgi veel.

Kahjuks on alles viimasel leheküljel ära trükitud Harvardi uus toitumispüramiid, mille alumiseks astmeks pole enam “leib-helbed-riis-pasta”, vaid “igapäevane liikumine ja kehakaalukontroll”.

Raamatust jääb mulje, nagu oleks mahetoitumine imerohi ja konkreetsetest toidupattudest loobumise järel tuleb õnn ka teie õuele. Aga söömisharjumuste muutmine üksi ei suuda lahendada inimese tegelikke probleeme, mille tõttu on üldse jõutud faasi, kus süüakse, mida kätte saadakse, väsimust peletatakse kohviga ja piineldakse ülekaalu käes. Lõpuks tuleb siiski tõdeda, et brittide toitumisharjumustega sõdiv telekokk Jamie Oliver on oma inimliku lähenemisega Eesti teraapia-daamidest tuhandeid kordi inspireerivam.

PS Külli Kuusiku maitsekalt kujundatud raamatus on vaid üks kole pilt – lk 18.