05.07.2007, 00:00
Teadmisjanuline “siil”
Ajaloolane Linda Kaljundi vestleb mitmekülgse kolleegi Marek Tammega.
VALLO KRUUSER
Äsja jõudis lõpule raamatusari
“Ajalugu. Sotsiaalteadused”. Aastatel 1997–2007 nägi
selles trükivalgust kakskümmend viis teost, mis tutvustasid Eesti
lugejaile 20. sajandi humanitaar- ja sotsiaalteaduste mõjukamaid
mõtlejaid. Sarja lõpetuseks jõudsid omaette kaante vahele
ka selle toimetaja Marek Tamme intervjuud kaheteistkümne tuntud
ajaloolasega. Selle peale ei jäänud Areenil üle muud, kui
asetada vastukaaluks küsitletava rolli ka Marek Tamm ise.
*
Oma vastses intervjuuraamatus tunned elavat huvi selle vastu, kuidas mõjutab ajaloolase tööd tema päritolu ja haridus. Kuidas sa aga ise jõudsid oma raamatu pealkirjas sõnastatud küsimuse juurde: “Kuidas kirjutatakse ajalugu?”
Selle küsimuse pani mulle kõrva üks varakult loetud prantsuse ajaloolase Paul Veyne’i raamat, mis kandis sedasama pealkirja. Kuid küsimusel endal on üsna pikk ajalugu – näiteks kirjutas juba Rooma kirjamees Lukianos 165. aastal teose pealkirjaga “Kuidas tuleb kirjutada ajalugu”, milles ta tõdeb muuseas, et “ajaloolased ei pea otsima, mida öelda, vaid kuidas öelda”.
Ent minu enda ajalookäsituse juured ei ulatu mitte niivõrd Lukianose aegadesse ega ka Tartu Ülikooli, vaid pigem tuleks neid otsida 20. sajandi prantsuse ajalookirjutusest. Kuna sain prantsuse keele enam-vähem selgeks juba keskkoolis, siis ajaloohuvi äratasidki minus ennekõike prantsuse autorid, nagu Georges Duby või Jacques Le Goff, kelle raamatud esitasid keskaja ajaloost hoopis teistsuguse ja väga paeluva pildi. Nende lugemise laineharjal ma ilmselt sammud Tartu Ülikooli ajaloo osakonda seadsingi.
Kui ma aga nüüd tagantjärele mõtlen, siis oli mul ülikooliõpingute alguses päris suuri raskusi, et oma senine ajalookäsitus viia kokku sellega, mida Tartus 1990ndate keskel ajaloo nime all õpetati. Kuid ma ei tahaks ülearu kriitiline olla, sest leidus ka innustavaid õppejõude (nagu Jüri Kivimäe) ja toona oli veel piisavalt suur vabadus kuulata loenguid teisteski osakondades.
Kümme aastat, kakskümmend viis raamatut, kaksteist intervjuud. Terve rida viimase sajandi elavaid ja surnud klassikuid. Sellele lisaks on “Tunas” ilmunud paralleelselt ka n-ö väike ajaloo ja sotsiaalteaduste sari – rida tõlkeartikleid erinevatelt ajaloolastelt koos sinu järelsõnadega.
Milline see valik Sulle endale tagasi vaadates tundub? Ning kui peaksid panema kokku uue sarja, siis kes seal esmajoones ilmuda võiksid või peaksid?
Mida öelda? Muidugi see valik meeldib mulle, ise ma ta kokku panin. Samas on see valik paratamatult soovide ja võimaluste kompromiss. Võimaluste all pean silmas nii rahalisi vahendeid, kuid samuti heade tõlkijate olemasolu ja valmidust. Ja lõpeks ka lugejate huvi, sest pole mõtet eesti keelde ümber panna mulle erialaselt väga huvitavaid monograafiaid, millel oleks ehk kümmekond tänulikku lugejat.
Mis puutub aga uude sarja, siis praegu avastan, et olen üha enam kiindumas klassikasse, uus ei suuda enam nõnda vaimustada nagu varem. Võimalik, et see on reaktsioon pikaaegsele uue ihalusele, mida tänapäeva ühiskond omakorda tagant virgutab. Nii teeksin ma hea meelega ühe sarja ajalookirjutuse klassikutest, kohe Herodotosest ja Thukydidesest peale kuni Gibboni ja Voltaire’ini välja. Kuid see sari peab ilmselt ainult unistuseks jäämagi...
Oled andnud mõista, et kirjastaksid hea meelega üha enam just siinsete ajaloolaste töid – ning näiteks hiljuti ilmunud kogumiku &ldquo ;Kümme keskaegset tallinlast” menu osutab, et nõudlus on olemas. Kuidas aga meelitada projekti- ja punktiteadusesse mässitud eesti ajaloolasi rohkem raamatuid kirjutama?
See on tegelikult väga oluline küsimus. Kui me äsja rääkisime, milline võiks olla uus ajalooraamatute sari, siis kõige suurem rõõm oleks mul selle üle, kui õnnestuks luua raamatusari, mis avaldaks vaid eesti ajaloolaste uuenduslikke uurimusi. Olles teinud viimastel aastatel katseid midagi sellist käivitada, olen aga pidanud tõdema, et seegi plaan peab vist unistuseks jääma, sest häid kirjutajaid on vähe ja needki hirmus hõivatud.
Esimese hooga rääkisin läbi päris mitme põneva uurijaga ja kuigi vastukajad olid üldiselt positiivsed, pole tänaseks valminud veel ükski käsikiri. Kuid eks need ajalooveskid jahvatagi aeglaselt ja tuleb loota, et see praegu humanitaaridele peale surutud projektiteadus ja artiklikultus on ajutine nähtus.
Sarja viimase raamatu, Juri Lotmani kogumiku “Hirm ja segadus” järelsõnas kirjutab Mihhail Lotman, et tema isale meeldis jagada teadlasi kahte rühma: “avajateks” ja “sulgejateks”.
Teise samalaadse paari on välja pakkunud Robert Darnton, kelle järgi ajaloolased jaotuvad “siilideks” ja “rebasteks”. Esimesed loovad uusi ideid ja lähenemisi, kuid ei kasuta sageli ise ära kõiki võimalusi, mis tänu neile avanenud. Teised seevastu pühenduvad täiuslike süsteemide ja ammendavate kirjelduste loomisele. Sinu senise tegevuse põhjal võib sind ilmselt rohkem “siiliks” pidada?
See “rebaste” ja “siilide” jaotus pärineb teadagi ühest Archilochose tekstikatkest, mille põlistas tänapäeva jaoks Isaiah Berlin oma kuulsas essees Tolstoi ajaloonägemusest. Aga tõsi, selles Berlini jaotuses olen ma ennast alati “siiliks” pidanud. Mul on suuri raskusi keskenduda ainult ühele teemale või tööle, reeglina tõstan ma endale ette mitu rooga, et neil lasta kordamööda või isegi üheaegselt hea maitsta.
Väikese liialdusega võiksingi oma sokraatiliseks deemoniks pidada uudishimu: see sunnib mind ennast kurssi viima või kursis hoidma väga paljude teemadega. Mõistagi pole selline enese killustamine probleemitu, ent ilmselt “siiliks” siiski sünnitakse, mitte ei saada...
Oma raamatu esitlusel lubasid, et hakkad nüüd kirjastamise asemel rohkem kirjutama. Mille kallal sa praegu töötad? Kas pole need intervjuud “käeharjutus” su väitekirja teemal, mis uurib muuhulgas just inkvisitsiooni leiutatud uusi küsitlusmeetodeid?
Pidasin silmas ennekõike seda, et tahaksin nüüdsest enam pühenduda akadeemilisele tööle, mida hüplik toimetajaelu eriti ei soosi. Kuid päriselt ei suuda ma seda “siili” endas muidugi maha matta, nii et vaikselt tegutsen edasi kirjastamisrindelgi.
Esmane eesmärk on aga muidugi ära lõpetada doktoritöö, mis on nende erinevate huvide all kõige enam kannatanud. Väitekiri on väga ambitsioonikas – soov on kirja panna tõe ajalugu keskajal, täpsemalt küll analüüsida 13. sajandi alguses formeerunud uusi “tõetootmise tehnikaid”, nagu ma neid Michel Foucault’ eeskujul nimetan, st erinevaid ülekuulamisvõtteid nii õigussüsteemis kui ka näiteks pihitoolis. Üks huvitavaid leide on olnud aga tõesti see, kuidas “küsitlemine” nii mõiste kui tegevusena muutub 13. sajandi Euroopa kultuuris vä ;ga oluliseks, sünnib omalaadi “küsitluskultuur”, millest me pole tänini päriselt väljunud.
Muide, huvitaval kombel tähendab ladina quaestio (küsitlemine) samuti ka piinamist, mille Euroopa õiguskultuur 13. sajandil taasavastab. Nii et küsitlemist võib etümoloogiliselt mõista ka piinamisena...
Tänapäeval seostubki inkvisitsioon ennekõike piinamise ja teisitimõtlejate tagakiusamisega. Milline oli aga inkvisitsiooni tegelik sünnilugu ja tähendus keskajal?
Inkvisitsioon oli mõnes mõttes oma edukuse ohver. 13. sajandil, mil inkvisitsioon sünnib, oli tegemist väga olulise ja edumeelse uuendusega kohtupidamises. Senise ordaalikohtu asemele, kus õigusemõistmine oli delegeeritud Jumalale, astub menetlus, mille keskmes on juurdlust läbi viiv kohtunik. Alles varauusajal muutus inkvisitsioon selleks vägivalla aparaadiks, nagu me seda tänapäeval tunneme.
Inkvisitsioon ei sündinud sealjuures mitte ketserite tagakiusamiseks, nagu enamasti arvatakse, vaid seda uut uurimismenetlust (mida inquisitio ladina keeles tähendab) hakati esmalt kasutama liiderlike vaimulike tuvastamiseks ja karistamiseks. Piinamine oli inkvisitsioonikohtus üsna erandlik ja tuleriidale saadeti vaid väga väike hulk süüdimõistetutest.
Õigupoolest on meie tänane kohtusüsteem inkvisitsiooni otsene järeltulija ja suurem osa 13. sajandil leiutatud “tõetootmise tehnikatest” käibivad mugandatud kujul tänini.
Näitad oma intervjuudes üles ärksat huvi ajaloolase ühiskondliku rolli vastu. Milline aga peaks
see Eestis olema – eriti praegusel ajal, mil teadlastelt nõutakse üha enam riigitruudust ja kõlavad etteheited “punaprofessoritele”? Kas ajaloolase aupaistega kaasnevad ootused on alates 1990ndate keskpaigast, sinu n-ö rolliastumisest saadik muutunud? Ja kas ajaloolased on sinu üleskutset “enam õpetlastest intellektuaale” siinsamas Areenis (05.02.2004) kuulda võtnud?
Ajaloolase roll Eesti ühiskonnas on uuel iseseisvumisajal teinud läbi päris mitmeid piruette. 1980ndate lõpus tõusis esile võimas noorte ajaloolaste plejaad, kellele avalikkus oma mineviku “valgete laikude” täitmise usaldas.
Seesama plejaad jõudis oma populaarsuse harjal õige pea riigitüüri juurde, mistõttu ma olengi 1990ndate esimese poole Eestit nimetanud “ajaloolaste vabariigiks” – sisuliselt kõik tähtsamad riigiametid olid toona ära jaotatud TÜ ajaloo osakonna vilistlaste vahel. Kuid vaimustus vaibus peagi, nii et kui mina ajaloolasena kaela hakkasin kandma, puhusid juba uued tuuled ja avalikkuse suhtumine ajaloolastesse oli pigem kriitiline.
Selle tulemuseks oli ühest küljest teatav akadeemiline kapseldumine, avalikus ruumis jäid ajaloolastena esinema enamasti need, keda ülikoolimüüride vahel liiga tõsiselt ei võetud, ent teisest küljest tekkis teatav huvide ja ootuste konflikt ühiskonna ja ajaloolaste vahel. Selle musternäide on mõistagi vaidlused Pätsi üle, kus avalikkus nõudis ja nõuab tänini vastuseid küsimustele, millele vastamine polegi tegelikult ajaloolaste pädevuses – laadis, kas Päts oli reetur või mitte.
Olen varemgi öelnud, et Eesti ühiskonnas on ajaloolastele asetatud liiga kõrgendatud ootused, neilt soovitakse tõde ja ainult tõde, kuigi ajalookirjutuse üks saavutusi ongi olnud näidata tõe ajaloolisust, st muutlikkust ajas. Kuid kutseliste ajaloolaste häält võiks olla kindlasti rohkem kuulda, ja seda mitte ainult siis, kui ajakirjanikel õnnestub jälle mõni poliitilise maiguga ajalookont lugejate ette visata.
N-ö ajaloo enda roll näikse aga olevat Eestis praeguseks hägustunud. Ajalugu kasutatakse poliitilises retoorikas küll endise innuga, kuid pärast 1980ndate lõpu populaarse muinsuskaitse liikumise jmt soikumist paistab inimeste huvi ajaloo vastu justkui hääbunud. Kas ajalugu on minetamas oma tähtsust?
Kui me enda ümber ringi vaatame, siis võime tõdeda kaht erinevat tendentsi. Ühelt poolt huvitab inimesi, eriti noori, minevik üha vähem, eelistatakse elada siin ja praegu, mõtlemata sellele, mis oli. Prantsuse ajaloolane François Hartog on seda olukorda nimetanud “presentismiks” – oleviku kultuseks.
Teiselt poolt võime aga täheldada üha ulatuslikumat mineviku talletamissoovi, seda eriti riiklikul tasandil, mis väljendub üha uute muuseumide ja monumentide rajamises, üha arvukamate juubelite tähistamises jne. Eestis torkab see veel vähe silma, ent Lääne-Euroopa elab juba aastaid võimsa mälestamisbuumi kütkes. Need kaks tendentsi on ainult esmapilgul vastandlikud, tegelikult kõnelevad need mõlemad olulistest muutustest meie suhtes minevikuga: seda suhet aastakümneid toitnud progressiusk on kadumas ja praegu on veel raske ennustada, mis tuleb selle asemele.
Millisena näed aga sellel taustal Eesti ajalooteaduse tulevikku? Sa oled ise viimasel ajal tundnud üha suuremat huvi kollektiivse mälu uurimise vastu. Kas näiteks senisest suurema tähelepanu pööramine rahvusliku ajaloomälu vastu võikski olla üks perspektiivikamaid uurimisvaldkondi?
Ma loen tõepoolest üheks tänapäeva ajalooteaduse kõige hinnalisemaks saavutuseks tähelepanu pööramist mitte ainult minevikusündmuste endi rekonstrueerimisele, vaid samuti nende hilisema tõlgendusloo uurimisele.
Igaüks meist võiks endale esitada küsimuse, kust pärinevad minu ajaloolised teadmised? Miks me peame näiteks nõnda tähtsaks Jüriöö ülestõusu, et pühendame sellele parke, või Võnnu lahingut, et tähistame seda riikliku võidupühana? Või miks meile läheb nõnda korda Pronkssõdur Tõnismäel, ent meid ei eruta sugugi Nevski katedraal Toompeal? Kas nendes sündmustes või rajatistes endis on midagi suurt ja tähtsat või on nende tähendust kujundanud pigem hilisem ajalugu ja praegune ühiskondlik situatsioon?
Ma näen silmapiiril väga suurt ülesannet uurida meie ajalookultuuri lätteid ja kujunemist, koostada üks põhjalik Eesti mnemoajalugu, mis ei huvitu mitte mineviku faktuaalsusest, vaid selle aktuaalsusest. See oleks oluline samm edasi meie eneseteadlikkuse tõstmisel nii üksikinimeste kui ka ühiskonnana.
*
Oma vastses intervjuuraamatus tunned elavat huvi selle vastu, kuidas mõjutab ajaloolase tööd tema päritolu ja haridus. Kuidas sa aga ise jõudsid oma raamatu pealkirjas sõnastatud küsimuse juurde: “Kuidas kirjutatakse ajalugu?”
Selle küsimuse pani mulle kõrva üks varakult loetud prantsuse ajaloolase Paul Veyne’i raamat, mis kandis sedasama pealkirja. Kuid küsimusel endal on üsna pikk ajalugu – näiteks kirjutas juba Rooma kirjamees Lukianos 165. aastal teose pealkirjaga “Kuidas tuleb kirjutada ajalugu”, milles ta tõdeb muuseas, et “ajaloolased ei pea otsima, mida öelda, vaid kuidas öelda”.
Ent minu enda ajalookäsituse juured ei ulatu mitte niivõrd Lukianose aegadesse ega ka Tartu Ülikooli, vaid pigem tuleks neid otsida 20. sajandi prantsuse ajalookirjutusest. Kuna sain prantsuse keele enam-vähem selgeks juba keskkoolis, siis ajaloohuvi äratasidki minus ennekõike prantsuse autorid, nagu Georges Duby või Jacques Le Goff, kelle raamatud esitasid keskaja ajaloost hoopis teistsuguse ja väga paeluva pildi. Nende lugemise laineharjal ma ilmselt sammud Tartu Ülikooli ajaloo osakonda seadsingi.
Kui ma aga nüüd tagantjärele mõtlen, siis oli mul ülikooliõpingute alguses päris suuri raskusi, et oma senine ajalookäsitus viia kokku sellega, mida Tartus 1990ndate keskel ajaloo nime all õpetati. Kuid ma ei tahaks ülearu kriitiline olla, sest leidus ka innustavaid õppejõude (nagu Jüri Kivimäe) ja toona oli veel piisavalt suur vabadus kuulata loenguid teisteski osakondades.
Kümme aastat, kakskümmend viis raamatut, kaksteist intervjuud. Terve rida viimase sajandi elavaid ja surnud klassikuid. Sellele lisaks on “Tunas” ilmunud paralleelselt ka n-ö väike ajaloo ja sotsiaalteaduste sari – rida tõlkeartikleid erinevatelt ajaloolastelt koos sinu järelsõnadega.
Milline see valik Sulle endale tagasi vaadates tundub? Ning kui peaksid panema kokku uue sarja, siis kes seal esmajoones ilmuda võiksid või peaksid?
Mida öelda? Muidugi see valik meeldib mulle, ise ma ta kokku panin. Samas on see valik paratamatult soovide ja võimaluste kompromiss. Võimaluste all pean silmas nii rahalisi vahendeid, kuid samuti heade tõlkijate olemasolu ja valmidust. Ja lõpeks ka lugejate huvi, sest pole mõtet eesti keelde ümber panna mulle erialaselt väga huvitavaid monograafiaid, millel oleks ehk kümmekond tänulikku lugejat.
Mis puutub aga uude sarja, siis praegu avastan, et olen üha enam kiindumas klassikasse, uus ei suuda enam nõnda vaimustada nagu varem. Võimalik, et see on reaktsioon pikaaegsele uue ihalusele, mida tänapäeva ühiskond omakorda tagant virgutab. Nii teeksin ma hea meelega ühe sarja ajalookirjutuse klassikutest, kohe Herodotosest ja Thukydidesest peale kuni Gibboni ja Voltaire’ini välja. Kuid see sari peab ilmselt ainult unistuseks jäämagi...
Oled andnud mõista, et kirjastaksid hea meelega üha enam just siinsete ajaloolaste töid – ning näiteks hiljuti ilmunud kogumiku &ldquo ;Kümme keskaegset tallinlast” menu osutab, et nõudlus on olemas. Kuidas aga meelitada projekti- ja punktiteadusesse mässitud eesti ajaloolasi rohkem raamatuid kirjutama?
See on tegelikult väga oluline küsimus. Kui me äsja rääkisime, milline võiks olla uus ajalooraamatute sari, siis kõige suurem rõõm oleks mul selle üle, kui õnnestuks luua raamatusari, mis avaldaks vaid eesti ajaloolaste uuenduslikke uurimusi. Olles teinud viimastel aastatel katseid midagi sellist käivitada, olen aga pidanud tõdema, et seegi plaan peab vist unistuseks jääma, sest häid kirjutajaid on vähe ja needki hirmus hõivatud.
Esimese hooga rääkisin läbi päris mitme põneva uurijaga ja kuigi vastukajad olid üldiselt positiivsed, pole tänaseks valminud veel ükski käsikiri. Kuid eks need ajalooveskid jahvatagi aeglaselt ja tuleb loota, et see praegu humanitaaridele peale surutud projektiteadus ja artiklikultus on ajutine nähtus.
Sarja viimase raamatu, Juri Lotmani kogumiku “Hirm ja segadus” järelsõnas kirjutab Mihhail Lotman, et tema isale meeldis jagada teadlasi kahte rühma: “avajateks” ja “sulgejateks”.
Teise samalaadse paari on välja pakkunud Robert Darnton, kelle järgi ajaloolased jaotuvad “siilideks” ja “rebasteks”. Esimesed loovad uusi ideid ja lähenemisi, kuid ei kasuta sageli ise ära kõiki võimalusi, mis tänu neile avanenud. Teised seevastu pühenduvad täiuslike süsteemide ja ammendavate kirjelduste loomisele. Sinu senise tegevuse põhjal võib sind ilmselt rohkem “siiliks” pidada?
See “rebaste” ja “siilide” jaotus pärineb teadagi ühest Archilochose tekstikatkest, mille põlistas tänapäeva jaoks Isaiah Berlin oma kuulsas essees Tolstoi ajaloonägemusest. Aga tõsi, selles Berlini jaotuses olen ma ennast alati “siiliks” pidanud. Mul on suuri raskusi keskenduda ainult ühele teemale või tööle, reeglina tõstan ma endale ette mitu rooga, et neil lasta kordamööda või isegi üheaegselt hea maitsta.
Väikese liialdusega võiksingi oma sokraatiliseks deemoniks pidada uudishimu: see sunnib mind ennast kurssi viima või kursis hoidma väga paljude teemadega. Mõistagi pole selline enese killustamine probleemitu, ent ilmselt “siiliks” siiski sünnitakse, mitte ei saada...
Oma raamatu esitlusel lubasid, et hakkad nüüd kirjastamise asemel rohkem kirjutama. Mille kallal sa praegu töötad? Kas pole need intervjuud “käeharjutus” su väitekirja teemal, mis uurib muuhulgas just inkvisitsiooni leiutatud uusi küsitlusmeetodeid?
Pidasin silmas ennekõike seda, et tahaksin nüüdsest enam pühenduda akadeemilisele tööle, mida hüplik toimetajaelu eriti ei soosi. Kuid päriselt ei suuda ma seda “siili” endas muidugi maha matta, nii et vaikselt tegutsen edasi kirjastamisrindelgi.
Esmane eesmärk on aga muidugi ära lõpetada doktoritöö, mis on nende erinevate huvide all kõige enam kannatanud. Väitekiri on väga ambitsioonikas – soov on kirja panna tõe ajalugu keskajal, täpsemalt küll analüüsida 13. sajandi alguses formeerunud uusi “tõetootmise tehnikaid”, nagu ma neid Michel Foucault’ eeskujul nimetan, st erinevaid ülekuulamisvõtteid nii õigussüsteemis kui ka näiteks pihitoolis. Üks huvitavaid leide on olnud aga tõesti see, kuidas “küsitlemine” nii mõiste kui tegevusena muutub 13. sajandi Euroopa kultuuris vä ;ga oluliseks, sünnib omalaadi “küsitluskultuur”, millest me pole tänini päriselt väljunud.
Muide, huvitaval kombel tähendab ladina quaestio (küsitlemine) samuti ka piinamist, mille Euroopa õiguskultuur 13. sajandil taasavastab. Nii et küsitlemist võib etümoloogiliselt mõista ka piinamisena...
Tänapäeval seostubki inkvisitsioon ennekõike piinamise ja teisitimõtlejate tagakiusamisega. Milline oli aga inkvisitsiooni tegelik sünnilugu ja tähendus keskajal?
Inkvisitsioon oli mõnes mõttes oma edukuse ohver. 13. sajandil, mil inkvisitsioon sünnib, oli tegemist väga olulise ja edumeelse uuendusega kohtupidamises. Senise ordaalikohtu asemele, kus õigusemõistmine oli delegeeritud Jumalale, astub menetlus, mille keskmes on juurdlust läbi viiv kohtunik. Alles varauusajal muutus inkvisitsioon selleks vägivalla aparaadiks, nagu me seda tänapäeval tunneme.
Inkvisitsioon ei sündinud sealjuures mitte ketserite tagakiusamiseks, nagu enamasti arvatakse, vaid seda uut uurimismenetlust (mida inquisitio ladina keeles tähendab) hakati esmalt kasutama liiderlike vaimulike tuvastamiseks ja karistamiseks. Piinamine oli inkvisitsioonikohtus üsna erandlik ja tuleriidale saadeti vaid väga väike hulk süüdimõistetutest.
Õigupoolest on meie tänane kohtusüsteem inkvisitsiooni otsene järeltulija ja suurem osa 13. sajandil leiutatud “tõetootmise tehnikatest” käibivad mugandatud kujul tänini.
Näitad oma intervjuudes üles ärksat huvi ajaloolase ühiskondliku rolli vastu. Milline aga peaks
see Eestis olema – eriti praegusel ajal, mil teadlastelt nõutakse üha enam riigitruudust ja kõlavad etteheited “punaprofessoritele”? Kas ajaloolase aupaistega kaasnevad ootused on alates 1990ndate keskpaigast, sinu n-ö rolliastumisest saadik muutunud? Ja kas ajaloolased on sinu üleskutset “enam õpetlastest intellektuaale” siinsamas Areenis (05.02.2004) kuulda võtnud?
Ajaloolase roll Eesti ühiskonnas on uuel iseseisvumisajal teinud läbi päris mitmeid piruette. 1980ndate lõpus tõusis esile võimas noorte ajaloolaste plejaad, kellele avalikkus oma mineviku “valgete laikude” täitmise usaldas.
Seesama plejaad jõudis oma populaarsuse harjal õige pea riigitüüri juurde, mistõttu ma olengi 1990ndate esimese poole Eestit nimetanud “ajaloolaste vabariigiks” – sisuliselt kõik tähtsamad riigiametid olid toona ära jaotatud TÜ ajaloo osakonna vilistlaste vahel. Kuid vaimustus vaibus peagi, nii et kui mina ajaloolasena kaela hakkasin kandma, puhusid juba uued tuuled ja avalikkuse suhtumine ajaloolastesse oli pigem kriitiline.
Selle tulemuseks oli ühest küljest teatav akadeemiline kapseldumine, avalikus ruumis jäid ajaloolastena esinema enamasti need, keda ülikoolimüüride vahel liiga tõsiselt ei võetud, ent teisest küljest tekkis teatav huvide ja ootuste konflikt ühiskonna ja ajaloolaste vahel. Selle musternäide on mõistagi vaidlused Pätsi üle, kus avalikkus nõudis ja nõuab tänini vastuseid küsimustele, millele vastamine polegi tegelikult ajaloolaste pädevuses – laadis, kas Päts oli reetur või mitte.
Olen varemgi öelnud, et Eesti ühiskonnas on ajaloolastele asetatud liiga kõrgendatud ootused, neilt soovitakse tõde ja ainult tõde, kuigi ajalookirjutuse üks saavutusi ongi olnud näidata tõe ajaloolisust, st muutlikkust ajas. Kuid kutseliste ajaloolaste häält võiks olla kindlasti rohkem kuulda, ja seda mitte ainult siis, kui ajakirjanikel õnnestub jälle mõni poliitilise maiguga ajalookont lugejate ette visata.
N-ö ajaloo enda roll näikse aga olevat Eestis praeguseks hägustunud. Ajalugu kasutatakse poliitilises retoorikas küll endise innuga, kuid pärast 1980ndate lõpu populaarse muinsuskaitse liikumise jmt soikumist paistab inimeste huvi ajaloo vastu justkui hääbunud. Kas ajalugu on minetamas oma tähtsust?
Kui me enda ümber ringi vaatame, siis võime tõdeda kaht erinevat tendentsi. Ühelt poolt huvitab inimesi, eriti noori, minevik üha vähem, eelistatakse elada siin ja praegu, mõtlemata sellele, mis oli. Prantsuse ajaloolane François Hartog on seda olukorda nimetanud “presentismiks” – oleviku kultuseks.
Teiselt poolt võime aga täheldada üha ulatuslikumat mineviku talletamissoovi, seda eriti riiklikul tasandil, mis väljendub üha uute muuseumide ja monumentide rajamises, üha arvukamate juubelite tähistamises jne. Eestis torkab see veel vähe silma, ent Lääne-Euroopa elab juba aastaid võimsa mälestamisbuumi kütkes. Need kaks tendentsi on ainult esmapilgul vastandlikud, tegelikult kõnelevad need mõlemad olulistest muutustest meie suhtes minevikuga: seda suhet aastakümneid toitnud progressiusk on kadumas ja praegu on veel raske ennustada, mis tuleb selle asemele.
Millisena näed aga sellel taustal Eesti ajalooteaduse tulevikku? Sa oled ise viimasel ajal tundnud üha suuremat huvi kollektiivse mälu uurimise vastu. Kas näiteks senisest suurema tähelepanu pööramine rahvusliku ajaloomälu vastu võikski olla üks perspektiivikamaid uurimisvaldkondi?
Ma loen tõepoolest üheks tänapäeva ajalooteaduse kõige hinnalisemaks saavutuseks tähelepanu pööramist mitte ainult minevikusündmuste endi rekonstrueerimisele, vaid samuti nende hilisema tõlgendusloo uurimisele.
Igaüks meist võiks endale esitada küsimuse, kust pärinevad minu ajaloolised teadmised? Miks me peame näiteks nõnda tähtsaks Jüriöö ülestõusu, et pühendame sellele parke, või Võnnu lahingut, et tähistame seda riikliku võidupühana? Või miks meile läheb nõnda korda Pronkssõdur Tõnismäel, ent meid ei eruta sugugi Nevski katedraal Toompeal? Kas nendes sündmustes või rajatistes endis on midagi suurt ja tähtsat või on nende tähendust kujundanud pigem hilisem ajalugu ja praegune ühiskondlik situatsioon?
Ma näen silmapiiril väga suurt ülesannet uurida meie ajalookultuuri lätteid ja kujunemist, koostada üks põhjalik Eesti mnemoajalugu, mis ei huvitu mitte mineviku faktuaalsusest, vaid selle aktuaalsusest. See oleks oluline samm edasi meie eneseteadlikkuse tõstmisel nii üksikinimeste kui ka ühiskonnana.
Marek Tamm
sündinud 1973
Haridus
1998 Tartu Ülikool, ajalugu,
baccalaureus artium
1999 Ecole des Hautes Etudesen Sciences Sociales, magister artium
Alates 1999 Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales (doktorantuur)
Alates 2000 Tartu Ülikool, ajalugu
(doktorantuur)
Teenistuskäik
Alates 2007 TLÜ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut, teadur
Alates 2004 TLÜ Eesti Humanitaarinstituut, kultuuriteaduste lektor
Alates 2000 Tartu Ülikooli germaani-romaani filoloogia osakond, õppeülesannete täitja
Alates 2000 Ajakiri Vikerkaar, toimetaja
Alates 1999 Kirjastus Varrak, teadustoimetaja
1998-1999 Pariisi Idakeelte Instituut (INALCO), Eesti ajaloo lektor
1997-1998 Eesti Humanitaarinstituut, tunnitasuline lektor
1996-1998 Tartu Ülikooli germaani-romaani filoloogia osakond, õppeülesannete täitja
Uurimisvaldkonnad
Eesti varasem ajalugu (12.–13. sajand); keskaja Euroopa kultuurilugu (12.–13. sajand); ajalooteooria ja ajalookirjutuse ajalugu.
Teadusorganisatsiooniline ja
-administratiivne tegevus
Presidendi Mõttekoja liige
Soome Kirjanduse Seltsi liige
Eesti Akadeemilise Ajalooseltsi liige
Narva Muuseumi Eksperimentaalajaloo Keskuse nõuandva kogu liige
sündinud 1973
Haridus
1998 Tartu Ülikool, ajalugu,
baccalaureus artium
1999 Ecole des Hautes Etudesen Sciences Sociales, magister artium
Alates 1999 Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales (doktorantuur)
Alates 2000 Tartu Ülikool, ajalugu
(doktorantuur)
Teenistuskäik
Alates 2007 TLÜ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut, teadur
Alates 2004 TLÜ Eesti Humanitaarinstituut, kultuuriteaduste lektor
Alates 2000 Tartu Ülikooli germaani-romaani filoloogia osakond, õppeülesannete täitja
Alates 2000 Ajakiri Vikerkaar, toimetaja
Alates 1999 Kirjastus Varrak, teadustoimetaja
1998-1999 Pariisi Idakeelte Instituut (INALCO), Eesti ajaloo lektor
1997-1998 Eesti Humanitaarinstituut, tunnitasuline lektor
1996-1998 Tartu Ülikooli germaani-romaani filoloogia osakond, õppeülesannete täitja
Uurimisvaldkonnad
Eesti varasem ajalugu (12.–13. sajand); keskaja Euroopa kultuurilugu (12.–13. sajand); ajalooteooria ja ajalookirjutuse ajalugu.
Teadusorganisatsiooniline ja
-administratiivne tegevus
Presidendi Mõttekoja liige
Soome Kirjanduse Seltsi liige
Eesti Akadeemilise Ajalooseltsi liige
Narva Muuseumi Eksperimentaalajaloo Keskuse nõuandva kogu liige
