Teater, mis ei maitsenud, aga mõjus

Valle-Sten Maiste lahkab Mikk Mikiveri Strindbergi-tõlgendust Sagadi mõisas.

August Strindberg. “Surmatants.”
Lavastaja Mikk Mikiver.
Kunstnik Ervin Õunapuu.
Muusikaline kujundaja Lembit Saarsalu.
Osades Elina Reinold, Mikk Mikiver, Guido Kangur.
Eesti Draamateatri lavastus Sagadi mõisas.
Seda, et meie ajal on 20. sajandi jooksul kogunenud avangardi, emantsipatsiooni ja dekonstruktsioonipärandi seedimisega omajagu probleeme, ei kuuluta mitte ainult passeistid. Jumala ja subjekti surmad; kodanliku abielu, aga ka traditsioonilise elukorralduse, patriarhaalse jm ettehoolduse nõrgenemine jne. Ei peagi meenutama osoonikihi hõrenemist, narkomaaniat, aidsi. Kuigi jagan veendumust, et meie päevil on hommikuti ärgata üldiselt hea, ei saa kõigega harjuda ja jõledusigi tuleb ette.
Kultuuris saab aga esile tõusta vaid see, mis mineviku pärandis on nii või teistsuguste sattumuste toel omaks võetud ja nii tuleb omaks võetut ikka kriitilise pilguga üle vaadata.
Mikk Mikiveri laad meie kultuurilise kõhulahtisusega ümberkäimisel tekitab minus kasvavat huvi ja austust. Konservatiivne mõte oli meie postmodernismi avakümnendil teatris selges varjusurmas. Kui näiteks kirjanduses pakkus ta rohkem või vähem viljakat (Kaplinski – Jüri Talvet jt) intrigeerivat suhestumist muutuva kultuurilise reaalsusega, siis teatris taoti apokalüptilist passeismitrummi või puudus üldse kontakt ümbritseva ajaga.
Viimane käis ka Mikiveri kohta, kelle 90ndate lavastuste enamik ka Mikiveri hiilgeaegadel teatri juurde tulnud kriitikutepõlvkonnad jahedaks jättis, rääkimata noorematest. Täna aga tahaksin küll öelda, et Mikiver ei ole ainult üldrahvalik legend, kes stagnat üle elada aitas, vaid uue aastatuhande teatri põnevamaid tegijaid. Üks napilt viiest lavastajast, kelle puhul üldse  tõuseb esile mingi selgepiiriline ja oluline huvide rida, ning kelle mõtte liikumist tuleks tähele panna, sõltumata sellest, kas üksiklavastus õnnestus või mitte.

“Surmatants” on selgelt kuiv, kunstilises mõttes mitte kõige õnnestunum lavastus, mida Strindbergi teksti ja tüüplahenduste tundjal on piinavalt nüri jälgida. Publikki näis elavnevat vaid üksikute, minu arvates kulunult grotesksete repliikide ajel a´ la keegi oli seitse korda abielus ja lõppeks nais uuesti esimese. Kui neid repliike teadsid, möödus lavastus pea naudinguiilita.
Vaid Elina Reinoldi mäng pakkus rosinaid – kohatisest kunstlikkusse langemistest hoolimata võimaldas Alice’i roll tal demonstreerida erinevaid tasandeid oma imetletavalt kuratlikust ampluaast. Üldiselt aga – nagu näriksid kõvaksläinud kuivanud saia.
Tipsutajad ja õllesõbrad ent teavad, et kui oled juba nädalapäevi pudelis, juhtumisi veel nädalavahetusel ja lisaks tervisekindlustuseta, ning mõnes tugeva ametiühinguga Euroopa riigis, kus söetabletist paar päeva ära unistagi, ja olemine kipub vesiseks minema ning seedimise üle pole enam täit kontrolli — siis vaid kuiv sai ja tume järamine on need, mis organismi taas tugevamale alusele võivad aidata.
Selles on ka Mikiveri taktika. Ta on kinnimängija, kes pelgab pulli ja lõbujanu. Konservatiiv, kelle väärikus ei tunnista lihtsaid ja mõnusaid lahendusi, seda, et Strindbergi (või Tammsaare) raskuse vaimu võiks ületada lihtsalt neid vedeldades, dekonstrueerides, Jarkevitsit, Kunderat või Kivirähki peale kulistades. Ta usub, et viimaste probleemid on vaid vaht meie kultuurilises teadvuses saepuruks järatud juurikate – vana hea kultuuripärandi suurautorite – ümber. Et meie kultuuriorganismis sotti saada, tuleb see saepuru uuesti läbi närida, kuigi mitte päris nii, nagu varemalt, vaid ka vedeluse ja lahtisuse ning nendeni viinu kogemust kaasa haaravalt.

Mikiver ei ole adumatu, kes arvaks, et sada aastat kultuurirelatiivsust on Strindbergi põhjamaist ängi aktuaalsemaks muutnud. Ta saab aru küll, et ajastul, kus Roosmaa Tuuligi (Kanal 2 saatest “...ja Jumal lõi naise”—toim.) on küllaldaselt emantsipeerunud jutlustamaks, et laste pärast pole läppunud peret põhjust koos pidada, ei kanna Strindbergi paljastused pereelust ja saatanlikest seintest mehe-naise, õnne ja kodanliku abielu vahel endas enam suurt erutus ja vapustusmomenti. O’Neill’i ja Williamsit võisid need raputada, kannustades jätkuvatele emantsipeerivatele paljastustele, aga täna teavad Terje ja Anu juba lambist või õhust, et vahet pole, ja vabalt võib.

Mikiveri laad toob võrdpildi Kanti poolt ümber kirjutatud žižekist. Läinud sajandil armastati väga kõiki probleeme jäikade kultuuriliste raamide ja nende toel püsinud  institutsioonide süüks riputada. Valitses arvamus, et kui kogu nn superego – hierarhia, regulatsioon, keelu ja tõrjemehhanismid puruks dekonstrueerida, siis saabubki vabadus ning vajuvad pained ja raskuse vaim. žižeki probleem ongi selles, miks isaautoriteedi ja kindlapiiriliste sotsiaalsete ja soorollide allakäik kutsub esile uutmoodi ängi, selle asemel, et lasta meil nautida ümbervormitud identiteete. Ja põhjusena näeb žižek siin uutmoodi superego, mis kohustab nautima kõiki neid võidetud vabadusi. Vastumängijaks saab Kant, kes lacanlikus võtmes interpreteerides tunnistab reaalse olemuslikku tühjust ja kohustust valida.

Just sellest loogikast lähtudes on Mikiver Strindbergi ümber kirjutanud. Ma ei mõtle seda, et Mikiver on algupärandist poja-tütre välja jätnud (sama tegi Hermaküla 70ndail). See teenib pigem algupärandi - piinava abielu esituse kontsentreerimise eesmärki. Vaevalt et mõni kõrvalosa oleks paremini edasi andnud Alice’i tütre reeturjuuditlikkust, kui Elina Reinoldi napid dramaatilised vihjed.
Algupärandis kapteni (Mikk Mikiver) surmaga lõppev lugu kulmineerub lavastuses hõbepulmaga, kus publikule napsi ja torti pakutakse. Peamine nihestus seisneb selles, et algupärandi põhjal Strindbergi alter egoks peetud Kurti (Guido Kangur) roll, mis Alice’i surmatantsud justkui lõpule ja emantsipatsioonini viib – “karilejooksnud laev jäetakse maha ja meeskond päästab end”, on lavastuses asendunud kapteni domineerimisega, millega Alice kaasa läheb.

Strindbergi painanud silmakirjalikkuserägastik lavastatakse Mikiveril elu paratamatuks teatriks, millest Ameerikasse pagenud Kurt teadlik ei ole. Emantsipatsioonid tulevad ja lähevad, kuid lõppeks on see kõik vaid mäng. Kuid sinu mäng, milles sa pead valima ja millest sa lihtsa kustutustehtega lahti ei saa.
Lahtisi otsi uusaegses moraalis ja identiteetides on teatris harutatud muidugi ka nii, et saalisistuja vähem tooli maitset tähele paneb. Kuid meie ajastul, mil arvatakse, et vabadus ja lahendused seisnevad probleemivabas kõikjalolus ja valiku lõppematus edasilükkamises ja avardamises, ning hingeliste jamade korral nõutatakse jätkuvalt psühhiaatriaonude- psühholoogitädide kurejutte, mõjub Mikiveri kuiv konservatiivsus mõtlemapaneva ja kõnekana.