Teater. Muusika. NYYD
Sir Kõigekõrgema tahtel sattusin ma selleaastasel NYYD-festivalil enamikus etenduslikku elementi sisaldavatele üritustele. Isegi Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja NYYD Ensemble’i ühiskontserdil ilmus viimase loo, festivali ühe peakülalise Brett Deani teose “Game Over” sõnumi võimendamiseks lavale suur kirju liikuv vaatamisväärsus.
Muljes ERSO ja NYYD Ensemble’i esinemisest on minu jaoks peaaegu monopoolses seisundis AS Eltsi Energia. Dirigent Olari Elts suutis oma täpsuse ja intensiivse olemisega hoida koos kohati väga raskesti kasvatatavaid helimassiive ja vahetada ära ERSO patareid. Kuulates ERSOt uut muusikat mängimas, on mõnigi kord tundunud, et orkestrile omasema klassikalise repertuaari autorid seisavad kummitustena orkestrantide selja taga ja soodustavad sellise mõtlemisinertsi tekkimist, mis ei lase nüüdismuusika vaimul peale tulla.
Austraalias sündinud vioolamängijalt ja heliloojalt Brett Deanilt oli kavas kaks teost, mis oleksid justkui eri autorite loodud. Kontsert vioolale ja orkestrile (2004) oli Deani austusavaldus oma pillile ja uue muusika “soliidsematele väljendusvormidele”. “Game Over” solistidele, keelpillidele ja elektroonikale (1999) oli kindlasti kontserdi kõige atraktiivsem teos. (Vahemärkus: Helena Tulve “Abysses” NYYD Ensemble’i kvaliteetses esituses ju otsekohest atraktiivsust ei taotlegi.)
“Game Over” on oma sõnumilt meieaegne meediamõjuline eksistentsialism, kirjeldades helides painet, mis võib tekkida magusaimal teleajal eetrist pommitavate õnne-, raha- ja kuulsuselubaduste kütkestavuse ja ilusa jõuka elu kättesaamatuse vastuolust. Teose kulminatsioonis ühinevad salvestatud “meediamüra” ja elusettekandes orkestrimüra, mis muutub ühel hetkel peaaegu väljakannatamatuks massiks. Suurepärane saavutus heliloojalt ja esitajatelt.
Täienduseks helile pöörles laval suur “õnneratas”, pealuu kujutis keskel. Kui kunagi peaks alternatiivina saatesarjale “Muusikaelu” produtseeritama sari “Muusikasurm”, võiks selle kunstnikutöö lähtuda Deani teose visuaalsest lisandist.
Eestis tegutseb oma flööditeater Monika Mattieseni kehastuses. Ansambli Küberstuudio kunstiline juht on oma esinemistel muutunud järjest teatraalsemaks ja väliselt efektsemaks, aga ta ei tee seda muusika tõsiselt võetavuse arvelt. Küberstuudio etendus “Lend-ajad” Linnateatri Taevalaval oli hea vormitunde ning maitseka valgus- ja videokujundusega kava Saariaho, Tulve, Cage’i, Reinvere, Siimeri ja teiste teostest.
Kostümeeritud ja rohkelt elektroonikaga toetatud flöödinäitleja Monika oli etenduses nagu muinasjututegelane, kes teeb kõike, sealjuures mitut asja korraga, ja viibib ühekorraga igal pool. Ta oli endale valinud ka hea kaaskonna – Neeme Punder (flöödid ja löökpillid), Ardo Ran Varres (MIDI-klarnet ja löökpillid), Martti Raide (löökpillid – eks ole seda ju ka tema pärispill klaver), Leho Karin (tšello), Raul Mikson (laul) ja Margo Kõlar (elektroonika), kui nimetada vaid muusikuid.
Väga mitmekülgse haridusega hispaanlanna Fátima Miranda töötab välja isikupäraseid seni avastamata või kunstistamata vokaaltehnikaid. Tema kontsertetendust “Diapassion” kuulates tundus osa neist sedavõrd uskumatuna, et pani kahtlustama elektroonilist kaasaaitamist.
Üldistades võiks tema tavatumate häälenippide välja arendamise taga näha nelja allikat – igapäevaelu emotsioonide tugevam ja värvikam osa, ebaviisakaks peetavad paratamatud kehahääled, loodushelid ning soov võtta oma psüühikast ja häälepaeltest välja kõik, mis võtta on. “Diapassion” on rida erivärvilisi ja kontrastse toonusega pilte, millest mõned tuletasid meelde, et kevaditi toimub meil festival “Orient”, mõni seostus päris tugevalt sellega, mis toimub teatris NO99, ja mõni läks väga lähedale estraadietendusele, kus kangesti püütakse teha nalja.
Üks etenduse osa tundus mulle tõesti kohutavalt naljakas – see, kus seelikut üleval hoidev ja ringiratast tammuv Fátima Miranda häälitseb nagu eriharidusega hull emane kass, sõimab publikusse ja norskab lavalt ära. Etendus oleks olnud väga hea, kui autor suhtuks aega suurema mõõdutundega. Minu jaoks olid peaaegu kõik numbrid umbes poole pikemad kui vaja selleks, et säiliks intensiivsus, ei hajuks lugu kandev energia ja püsiks huvi. Ekstravagantsus võib muutuda monotoonseks palju kiiremini kui mõni “tavaline asi”. Tähelepanuväärne daam ikkagi.
Noore hollandi helilooja Michel van der Aa kammerooper “One” festivali lõppkontserdina on tõsine publikurikkuja. Üks parimaid teoseid, mida NYYDide ajaloos kunagi esitatud, ja tõstab uue muusika hindamise lati järgmiste uute lavateoste seisukohalt ebamugavalt kõrgele. “One” on minu kultuurikogemuses üks väheseid elektroonika ja videoga teoseid, kus nii muusikaline kui ka visuaalne külg on võrdselt tugevad, omavahel nii lihtsalt ja loomulikult seotud ning ei sisalda midagi ülearust.
Üksinduse, pinna jalge alt kaotamise ja iseendaga sideme kaotamise teemaline lugu kordab pildiosas jubedust tekitavat okste murdmise ja purkidesse paigutamise stseeni. Oksi murdev noor naine peab raagude üle painava järjekindlusega arvet nagu anorektik omastatud või omastamata jäetud kalorite üle. Hirmuäratav video sundkäitumisest, kunstiks tehtud näidismaterjal psühhiaatria valdkonnast.
Muusikaliselt on “One” lüüriline ja traagiline atonaalsus, mille vokaal viitab vahel tsipake Brittenile, tsipake mõnedele Reichi teostest (küll kardinaalselt erinevas meeleolus), veidi hollandi uuema muusika tegelastele. Loo üldtoonis on ka midagi Schönbergi “Erwartungist”.
Elektrooniline heli ses ooperis on arvutiaristokraatlik – peen, delikaatne, andekas. Oksamurdmise naturalistlik hääl mõjub selles keskkonnas kirvelöögi või pisiplahvatusena.
Lauljanna Barbara Hannigan, kellele nii laval kui ka videos toimuv üles ehitub, ei ole vokaalselt päris “valmis” laulja, aga ta on erakordne üliraske partii esitamisel ja veel haruldasem on tema suutlikkus laulda ja tegutseda sünkroonis salvestatud materjaliga.
