Teatriga ilma ei muuda

Peeter Jalaka “Unistuste vabariik”

Meeskond: Mart Koldits, Lukas Kühne (Saksamaa), Sydur Rahman Lipon (Bangladesh), Maike Lond, Riina Maidre, Bert Raudsep, Renzo van Steenbergen (Holland).

Esietendus Von Krahli teatris 21. veebruaril.

Meelelahutuslik naivism on viimaste aastate teatrifestivalidel Euroopas üsna sage külaline. Vaikselt hakkab seda Eestiski nägema – näiteks “Unistuste vabariik”. Neil, kes ootasid Von Krahli rahvusvaheliselt trupilt poliitiliselt sõnakat teatrit ning analüüsivat kokkuvõtet Krahli Akadeemia loengutest, on seega soovitav oma ootushorisonti korrigeerida. Vastasel juhul tundub lavastuse meelelahutuslikkus pinnapealne ning naivism eestlaste skeptilisele loomusele vastukarva.

“Unistuste vabariik” läheb tagasi päris algusesse, (muinas)jutuvestmise juurde, püüdmatagi maailma muuta. Kahjuks saab sellest ka lavastuse suurim komistuskivi: trupil eesotsas kapten Peeter Jalakasega ei õnnestu kuidagi muinasjuttu printsist ja tema teekonnast publikule oluliseks rääkida.

Jutustamine on konarlik, trupitunnetus otsiv ning vaatajate kaasamine ebalev. (Ma saan aru küll, et esietendus, noor kooslus ja raske publik, aga see pole mingi vabandus.) Osavõtuteater, teine nüüdisteatris pead tõstev ilming, kus publikust sõltub oluliselt etenduse kulg ja parimal juhul tulemuski, jäi Krahli lavastuses üleoleva flirdi tasandile – arvamust küll küsitakse, kuid vastusest ei sõltu midagi; vildikaid jagatakse, kuid soovi joonistada ei tekitata. Usun, et just see on põhjus, miks laval toimuv vaatajate loomulikust kaitsekilbist läbi ei murdnud, ning et lihvituma lavastuse puhul oleks ehk naivism tasakesi eestlaste iroonilise muige lapsemeelselt lootusrikkaks naeratuseks lahti muukinud.

Miks siis ikkagi naivism, ja veel meelelahutuslik? Näitab see kunstnike leppimist oma võimetusega ühiskonna jaoks olulistel teemadel kaasa rääkides midagi muuta, nagu Tiit Ojasoo enne “Periklese” esietendust manifesteeris? Eestis on hetkel rasked ja seega paeluvad ajad, kus kõik tahavad teada, mis juhtus ja mis ees ootab, kuid vaadates meie teatrite repertuaariplaane, hakkab sealt silma mingi eemaletõmbumine. Viimaste aastate ajaloolisel materjalil põhinevad lavastused esimese vabariigi sündmustest andsid vähemalt lootust, et järgmise sammuna hakkab teater tänapäevale pühenduma, kuid nüüd on selge, et lähiajal tegeletakse üha enam kunstnikuks olemise, iseendaga.

Nii tekib aga oht kaotada kontakt oma vaatajatega ning meelelahutuslik vorm on sel juhul väike lohutus. Kuigi nautida saab seda ikkagi, on ju meelelahutuslik funktsioon üks teatrile omasemaid (ja põlatumaid rahateenimise kõrval).

Nii ka “Unistuste vabariigis”: tossupommides oli ilmutuslikku ilu, läbipaistev ekraan lõi hapra atmosfääri, muusika viis kaasa ning lendavat inimestki on alati huvitav vaadata (kui tal ka sisulist põhjendust pole). Meeleolu tekkis ning kui lisada sellele õigustatud edumaa tahte eest muidki teatritegemise võimalusi näidendi lavalepaneku kõrval proovida, võib “Unistuste vabariigi” teatava kahjutundega asetada lavastuste juurde, kus hea idee uppus auklikku teostusesse ära (saavadki siis “Harmooniaga” koos kraalide peale kaarte mängida).

Sellegi poolest suudab “Unistuste vabariik” näidata maailma muutmise mõttetust ning mõne nädala pärast esietenduv kidakeelse eelreklaamiga Ojasoo-Semperi “NO83” lisab sellele seisukohale ehk veelgi argumente(?). Seega ei jää publikul muud üle kui lähiajal otsustada, kas võtta kunstnike endassetõmbumist reetmisena v&ot ilde;i tänuväärse võimalusena unustada oma olmeprobleemid võõraste siseheitlustele kaasa elades.