Teatriring: Mängu ilu ja tõe valu

Mängu ilu ja tõe valu

“Vombat”

Autor Andrus Kivirähk. Lavastaja Merle Karusoo. Mängivad Ita Ever, Jaan Rekkor, Viire Valdma, Tõnu Oja, Kaie Mihkelson jt.

Esietendus 29. märtsil Draamateatris.

“Mängud tagahoovis ehk Because”

Autor Edna Mazja. Lavastaja Viktor Rõžakov (Moskva). Mängivad Alina Karmazina, Märt Avandi, Kristo Viiding, Lauri Lagle, Mihkel Kabel.

Esietendus 5. aprillil Heliose kinos.

Eesti elulugude koguja ja rahva mälu arhivaar Merle Karusoo tellis menukirjanik Andrus Kivirähult teksti, kus minevik ei mängiks rolli, kus see, mis kunagi juhtus, ei segaks inimesi siin ja praegu. Miski, mis vastanduks seega kõigiti Karusoo enda teatritee tähtsamatele verstapostidele ja veendumustele. Niisiis – modernselt valget (mõistagi valge mööbliga) mitmetasandilist funkvillat järeleaimaval laval on moodne perekond – koomiksikirjanikust tüsedusele kalduv ja kõhtu sügav isa (Jaan Rekkor), Tolkieni-fänn ja haldjakeelt valdav poeg (Uku Uusberg) ja pidevalt lennus olev moemaja omanikust ema (Viire Valdma). Ning hommikusöögiks praevorsti pakkuv vanaema (Ita Ever), kes “ei mäleta midagi”.

Rutiini murrab sisse kauge sugulane (Kaie Mihkelson), kes suguvõsa elulugude kirjapanemisest ning “tõe jalule seadmisest” on teinud oma puusliku. Tema mõistmine ning talle kaasa tundmine on muudetud eriti keeruliseks, sest vähe sellest, et ta end minevikus tuhnides hästi tunneb, heidab ta teistele sama soovi puudumist ka häälekalt ette.

Tundub, et Karusoo on lavastajana vastukaaluks üritanud rõhutada üksildust ja vaikset nukrust, mida selline eduühiskonna ela-üks-päev-korraga mudelperekond endas kannab. Ema pole kunagi kodus, isa on just siis sõpradega joomingul, kui ema pikalt komandeeringult saabub; just siis, kui poeg tahaks midagi tähtsat arutada, on välisuks naksti! kinni kukkunud. Katkemise piiril olevaid suhteid seob paradoksaalselt just too “mitte midagi mäletav” vanaema ning salapärane vorsti mitte armastav vombat sauna eesruumis.

Tõusikust naabrimees (hiilgavas vormis Tõnu Oja), kes sarmikat perenaist piilumas käib, osutub kokkuvõttes ikka küllaltki säratu tüki päästerõngaks. Viis, kuidas ta mängib tõupuhta (enda arvates isegi tõuparandatud ehk balti-saksa paruni geenidega) eestlase õudusunenäkku sattumise ehk oma päritolust kogu tõe teadasaamise järel välja maailma kokkukukkumise, ajapikku omandatud kultuurikihtide momentaanse kadumise ja pimestava püha viha, väärib kõigiti neid tagumikutunde kriuksuval, kuid siiski punase sametiga kaetud pingil.

Rahvatükki à la “Eesti matus” sellest ei saa. Tekst jookseb ladusalt nagu Kivirähul ikka, aga sügavusi ja kõrgusi napib, kuidagi monotoonselt ja mugavalt on ühele poole saadud. Kuigi ühest stseenist, kus pereisa lavastajast joomasõbrale teatri ja elu erinevusi selgeks püüab teha – et tema ei usu lihtsalt sellist teatrit, kus kahe tunni jooksul juhtub miljon asja, sest elus ei juhtu harilikult midagi, elu lihtsalt on –, võib ehk ka konkreetse tüki monotoonsusele õigustust otsida. Kuid joodik-lavastaja vastuväites – et laval vaikivat inimest on igav vaadata – leidub sama palju tõde.

*

Tõde selgitatakse ka mänguväljakuks muundunud Heliose kinos, kus mängitakse maha protsess, mille osalisteks alaealine neiu ning teda väidetavalt vastu tahtmist seksuaalselt kuritarvitanud noormehed. Ümberkehastumistega ohvrist süüdistajaks ja süüalustest kaitsjateks saadakse kohmerdamata h akkama. Alina Karmazina on tüdrukuna, kes vanemate poiste tähelepanu pälvimiseks ja gruppi kas või peksukotina kuulumiseks peaaegu kõigeks valmis, nõutukstegevalt veenev. Mängu juht, kaine manipulaator, aimatava, kuid põhjendamisele mittekuuluva psühholoogilise traumaga jõugu liider (Märt Avandi) ning tema parimad sõbrad viivad mängu kriminaalsele tasandile. Aga kes on süüdi? Kas neiu, kes ei oska karta, või noored härjad, kellel napib elutarkust, et pidureid peale tõmmata?

Viktor Rõžakovi lavastus on puhas, jahe ja täpselt timmitud, ka vormiliselt põnev – mäng mängus võtte abil tõuseb see üks ebaisikuline lugu filosoofiliseks üldistuseks – see kõik võis juhtuda Iisraeli kibutsi asemel ka nõukaaegses raudteeasulas, Annelinnas või Mustamäel, Sohos, Chinatownis või Bronxis. Ebaõiglus on universaalne kategooria.

Lõpuks kõlab süüdistaja kokkuvõte – et kes lõhkus mänguasja, on süüdi. Ometi võib mõne teise loogika järgi süüdi olla ka “mänguasja tootja” – lapse tähelepanuta jätnud vanem, “mänguasja maaletooja” – kaksikmoraaliga löödud ühiskond jne. Jah, mäng on läbi. Aga mõnes mängus võib ju ka viiki jääda.