Lavastaja Kristjan Sarv.
Mängivad Rasmus Kaljujärv, Sergo Vares, Risto Kübar,
Andres Mähar, Jaak Prints.
No-Teater.
See, et tuntud
filmiloo saab suuremate kadudeta teatrilavale kohandada ja vaataja väikese
välise abiga oma peas pildirida monteerima hakkab, tõestati
“Hirvekütiga” samas teatris juba efektselt ära.
“rambo” tõukub küll ilmselt suuremalt samanimelise
filmi aluseks olnud David Morrelli romaanist – aga vahet pole, sest ega
siin nii väga teksti ja stooriga ei tegeletagi.
Kõnealune lavastus annab kinnitust, et Kristjan Sarv astub Tiit Ojasoo
jälgedes, mehine trupp on ikka heas füüsilises vormis ning
mõnes stseenis oli ka psühholoogilist, täpselt
märkitabavat peenmängu. (Rasmus Kaljujärve kehastatud
šerif Teasle’i mitmekordne murdumine, Risto Kübara Rambo
hirmuäratav vaikne monoloog.) Peab kiitma ka Jaak Printsi, kes tõi
erinevates koomilis-grotesksetes rollides mitmel korral kastanid tulest
välja.
Segased tunded saavad pisut selgemaks, kui võtame
“rambot” kui postdramaatilist teatrit.
Luule Epner on
seda kirjeldanud nii: “Domineerib seisund, mitte dramaatiline tegevus,
etendaja kontakt vaatajaga reaalses ajas ja ruumis, mitte
väljamõeldud lugu. See teater on rohkem kohalolek kui kujutamine,
rohkem protsess kui lõpetatud teos, rohkem energiavoog kui infovahetus
jne.”
Teisisõnu, vaatajal ei lasta niisama varjus
passida, vaid ta tehakse oma aktiivsest olemasolust teadlikuks. (No-teatris on
sedasorti eneseteadlikkust teatrisituatsioonist kultiveeritud muidugi juba
esimesest manifestlavastusest alates.) Nii ka siin – politseinikeks
riietatud näitlejad tervitavad publikut juba teatri fuajees ja suunavad
kohtadele, maha istudes selgub, et sa oled justkui ühe Ameerika
väikelinna elanik, kes peab võtma seisukoha tema ees avaneva
jälitusaktsiooni suhtes, valima poole, langetama surmaotsuse. Kuid selline
mäng publikuga nõuab jõulisemat orkestreerimist –
kopterid pea kohal, prožektorituli silmas ja tossu kopsud täis –
miks mitte, aga nende atribuutide abil jäi osalemise määr
“rambos” pelgalt väliseks.
Postdramaatilise teatri
lõpuniviimine leidis aga aset aplausi ajal – publikule seda
kokkuleppelist rahuldust, et näitleja tema kutse peale kummardama tuleb,
ei antud. Nägime hoopis otsepilti lava tagant.
2.
“Poks”
Autor ja lavastaja Ott Aardam.
Mängivad Andres Oja, Martin Mill, Juss Haasma, Luule
Komissarov.
Ugala teater.
“Poksi”
peategelased on tavalised (keskmisest siiski paremal elujärjel
perekondadest) poisid, sõbrad, kelle vabast ajast on suurema osa
vallutanud arvutimängud. Ühel päeval saavad nad pargis vanaemalt
koti röövinud tundmatult pätilt peksa ja otsustavad häbi
omakohtuga maha pesta. Poksitrenn kooli kehkaõpsi juures ei näi
piisava kiirusega neid tänavalahinguks ette valmistavat, liiga palju
filosofeerib õpetaja Salu, selle asemel et valuvõtteid
õpetada. Kärsitus ning õpetussõnade – kes
jõudu kurjasti ära kasutab, on tegelikult nõrk –
ignoreerimine viib poisid aina suuremasse tupikusse...
Lavakast
otse Ugalasse maandunud näitlejad tunnevad end teismeliste rollides
suhteliselt hästi, Aardami dialoogid on orgaanilised ja suupärased.
Kusjuures pole hakatud parema pealeminemise nimel ekstra poppi ja
noortepärast peksma. See on tõeliselt sümpaatne.
Tulemus – seda oli tunda. Pärast efektseid
lõuatõmbamisi ja k&a
uml;tekõverdusi ja poksielementide visuaalselt nauditavat koreograafiat
tunneb iga teine makaron saalis, et liigutamine pole patt, topis olla on
nõme, ja paneb end kuskile trenni kirja. Tüdrukud omakorda hakkavad
spordipoisse kõrgemalt hindama kui vaid näpuosavaid
läptopi-näppijaid, kes teda kätel kanda ei jaksa.
Kas maailmaparandamine just nii lihtne on, aga oluline samm dialoogi
tekitavas noorteteatris on see ikka. Meil oli omal ajal telelavastus
“Judopoisid”, päris väikestel on vägivallatu
“Leiutajateküla Lotte”, teismelistel on nüüd
“Poks”. Ja tubli on.
3.
“Testosteroon”
Autor Andrzej Saramonowicz.
Lavastaja Enn Keerd. Mängivad Sepo Seeman, Raivo Rüütel,
Ago Anderson jpt. Endla teater
Midagi nii piinlikult halba pole ma
näinud aastaid. Olen end muidugi targu säästnud suvetuuridest ja
roppudest rahvatükkidest, aga “Testosteroon” sobitus mu
macho-lavastuste triosse sisukirjelduse järgi ideaalselt, sestap sai
Pärnusse sõidetud. Asjata. Professionaalses mõttes on
muidugi aeg-ajalt kasulik kontrollida, kus parasjagu jookseb halva ja
päris halva piir ja millal halb on juba nii halb, et muutub omaette
nähtuseks.
Sellegipoolest ei andnud kavalehele trükitud
edujutt Poola “hittkomöödiast” rahu – kas saab siis
sellist seksistlikku, hambutut komejanti äkki tõesti hoopis teises
võtmes lavastada, või nappis Endla näitlejatel
testosterooni? Milles asi? Milles peitus sama näitemängu
põhjal tehtud filmi edu valem? Kirjutasin Poola kolleegile,
teatrikriitik Joanna Derkaczewile ja sain vastuseks:
“Tere, Margit!
Tunnen sulle kaasa, et pidid seda saasta vaatama. Aga ma katsun
selgitada, miks see lavastus 2002. aastal nii popiks osutus. Asi on selles, et
tegu oli esimese mitte-päevapoliitilise sisuga komöödiaga Poolas
ja see oli midagi enneolematut. Keegi ei vaevunud isegi kogu kupatusele
misogüüniat, seksismi ja šovinismi ette heitma, sest tead,
Montownia teatri trupp mängis seda kui paroodiat. Sel trupil on väga
hea absurdihuumori tunnetus, nad keerasid vindi peale, pilkasid selle teksti
ära.
“Testosterooni” filmiversioonis mängivad
aga kohalikud staarnäitlejad, ja see on täielik saast.
Miks see nii palju publikut kogus? Sest primitiivsele huumorile jagub alati
publikut. Veelgi hullem, sama autor on kirjutanud ka kaks n-ö naiste
vastulauset – “Tiramisu” räägib naistest, kes
töötavad reklaamibüroos ja käituvad nagu mehed, ja teine on
film “Leedid” – mõlemad on idiootsed. Sooga seotud
stereotüüpe on lihtsalt nii kerge sellises labases kastmes
serveerida.”
