No-budget film on majanduslikus mõttes ülim väljakutse, kunstilise ahistusena klammerduti lisaks veel ühtse algmaterjali külge – kõik kuus tööd on moraalitruud Vilde "Tabamata imele". Valik on hea, sest Leo Saalepid ega Lilli Ellertid ei ole tänagi tundmata suurused. Pilguheit kunstiheeroste magamistuppa, salongi, buduaari ja davidlynchlikesse "tegelike niiditõmbajate" valguse eest varjatud kontoritesse rahuldab aga tänast kultuuritarbijat erakordselt meeldival moel.

Ei hakka siin sisu ümber jutustama, vaid hoiatan lihtsalt, et "kirjandus kinos"-programmina seda "Tabamata ime" ekraniseeringut võtta ei saa. Pigem on tegu hädavajaliku ventiiliga, mille kaudu andekate noorte tegijate võimaluste puudumisest kogunenud pinge vilinal välja vihiseb. Selle projekti kaudseks eesmärgiks – otsene on Jalaka sõnul ju see, et teatri välisreiside ajal ei peaks saal tühjalt seisma – võibki pidada noorte režissööride manifesti asjade seisu kohta siin ja praegu. Nukker on ju see, et manifestid kuuluvad tudengiaja eneseotsingute juurde, koolitatud kunstimeistritelt oodatakse juba rahva teenimist, lubamatu on otsiva vaimu kohatine jampsimine ja "maksumaksja raha raiskamine".

Eri autorite lühifilmid on stilistiliselt üksteisest kaugel – kes laenab võtteid film noir’ist, kes vesternist, kes otsib kasinate vahendite kiuste seda päris oma keelt, kes kinnistab juba tuttavat. Maimiku libadokumentaal piilub esilinastusjärgsele peole, Sarnet klaarib arveid süsteemiga, mis tal vaiba jalgade alt ära tõmbas – nii tõuseb traagiliseks kannatajaks hoopis üks kõrvaline tegelane, Leo Saalep aga on ikka keskpärane "toode", oma naise upitatud hädavares, kes on maha maganud, et kiidulaulu ajal kiitjad üksteisele vandeseltslaslikult silma teevad. Mis teha, see ju kultuurikiibitsejatele leiva lauale toob.

Von Krahli näitlejaseltskond ning korduma kippuv Von Krahli teatri interjöör (baar, köök, saal) seovad lood kummastavaks tervikuks. Siinkohal pole isegi mõtet hakata rääkima sellest, kuidas Eesti filmilavastaja ei oska näitlejaga tööd teha – vastupidi, kolm "kirvenäoga ahvi" ehk Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak ja Erki Laur ning kaunitarid Liina Vahtrik (midagi pole teha, Liina on üks sügavamaid, tundlikumaid ning nüansirikkamaid näitlejaid tänases teatripildis) ning Mari Abel alluvad konfliktideta. Usaldatakse, vastastikku.

Sajanditagune alustekst kunstidesperaadost, kel kodumaisest aupaistest väheks jääb ja kelle keskpärasust keegi enam paljastada ei tihka ning kes ise oma geniaalsusesse ära armub, on näide sellest, et inimloomus ei muutu. Kõik see eelmainitu kõlab sama aktuaalselt ka praegu, vahetame vaid nimed, aga skeemid on samad. Kunsti nimel! See loosung vabandab välja ka kõige totramad mõtted. (Marianne Kõrveri loos tuleb see kõige paremini välja, kui performance’ikunstnik Saalep endal käe kreissaega maha laseb. Ja haiglas valitud kunstrusikas on kogu olukorda kõrgelt valitsev metafoor.)

Paradoks on selles, et ehkki tegijad ironiseerivad, pole nad ise ju patust puhtad. Siia sobib hästi Vilde enda mõtteavaldus pärast seda, kui "Tabamata imele" esialgu vesi peale tõmmati. Pärast seda taheti aga lavastusega Estonia teatrit avada... "Tragöödiaga kunstilisest fiaskost ei sünni kultuuriasutist avada," arvas ta. Ja avatigi "Hamletiga". Aga Vilde, kes oma geniaalsuses loomulikult ei kahelnud, hoiatas edaspidi diletantidel ja rahvateatritel tema loominguga sarvi murdmast. Kuna see on nii peen kunst, saate ju aru, mida ma mõtlen? Oma geniaalsuses ei kahtle ka need kuus režissööri, küll aga ei takista see neil kahtlemast kõiges, mis jääb neist väljapoole. Aga kahtlemine ongi kõige alus.

___________________

Film linastub 14. –28. veebruarini kell 19.00 Von Krahli Kinos – teine korrus, teatrisaali vastas. Sundimatu õhkkonnaga kohvik-kinos on 40 kohta, seansi ajal töötab baar.

NB! 17. ja 24. veebruaril on lubatud saalis suitsetada.

Imet tabamas

Väga tihe materjal. Eriti mahult. Just sisuliselt mahult. Peaks kindlasti veel korra vaatama. Autoreid oli palju ja eripalgelisi, esimese korraga ei saagi aru, kes tabasid ja kes imesid. Kohati oli kõik öeldud.

Puhas kunst. Kohati põnevalt ebapuhas. Igatahes ei sunni "Tabamata ime" rääkima professionaalsest operaatoritööst. Ja veel terve rida ebameeldivaid asju jääb seekord rääkimata. Tarantino "Nelja toa" neljale filmile ühe pileti eest pani Krahl nüüd kuue filmiga sama raha eest pika puuga ära. Minge kindlasti. Mina, nagu lubatud, lähen teistki korda.

Rein Pakk, kultuurihuviline restoranipidaja

*

Kõigepealt Von Krahli kino ruum – teatri salongilik proovisaal – ideaalne art house-kino jaoks. Eesti filmi puhul tagavad tulemuse reeglina kaks tegurit: rahanappus ning filmide lühidus. Mõlemad on Krahli linalugude juures täidetud. Pluss Vilde ainestik, mis on ajale hästi vastu pidanud, ning teatri näitlejad, kes ei ole "nii lollid, et räägiksid ainult teatrist". Need kuus nägemust "Tabamata imest" toimivad nii iseseisvalt kui ka grupina. Kahju pole ei ajast, rahast ega kultuurist. Puhas rõõm.

Mart Normet, Ruudu teleprodutsent

*

Režissöör Andres Maimik kirjutas mind oma "Tabamata ime" stsenaariumisse nii, et mängiksin filmis iseennast. Sellest sain teada eelmisel õhtul enne võttepäeva. Lugesin stsenaariumi läbi ja jäin kohe nõusse, sest asi tundus kohutavalt naljakas ja pöörane. Ja nõnda oligi. Nii võtetel kui valmis saanud filmis.

Minu sõpra, skandaalset peolooma ja mürgeldajat Raul Velbaumi mängis Von Krahli teatri näitleja Juhan Ulfsak, sest Maimik pelgas, et kui päris Velbaum kohale kutsuda, läheb võtteplatsil täiesti kontrollimatuks kaoseks. Aga Juhan mängis Velbaumi väga loomutruult, jauras ja mässas täiega. "Imege muna!" kaikus piisavalt.

Montaaži käigus on ka päris palju lõbusat välja lõigatud, näiteks minu repliik Velbaumile, et "sina sünnid järgmises elus küll sitajunnina", mille peale filmi-Velbaum ohjeldamatult rõõmustas. Aga sellest pole just üliväga hullu. Minge imet tabama.

Marko Mägi, vabakutseline kultuuri-imestaja

*

Üks kuuest oli film, ülejäänud olid etüüdid. Ja ma ei hakka ütlema, milline, see peaks ilmne olema. Aga mul on ikkagi hea meel, et nad seda tegid. See projekt tõestas, et saab teha ka pealehakkamise pealt, et pole vaja, käsi pikas, rahalaeva oodata. See, et EFSilt raha küsima ei tuldud, andis võimaluse aus olla.

Selgelt hakkas mulle silma dokumentalistide ja mängufilmilavastajate vahe, ja üldse mitte dokumentalistide kasuks.

Niisuguse alternatiivse ettevõtmise juures pole aga lati kõrgusest mõtet rääkida. Õhu puhastamiseks ja ruumide tuulutamiseks tulebki aeg-ajalt selliseid trikke teha. Imestan isegi, et miks neid Eestis nii vähe tehakse.

Martin Aadamsoo, Eesti Filmi Sihtasutuse juht