07.03.2008, 00:00
Teekond palverännaku mäele
Tiibet hiinastub hirmutava kiirusega, kuid eriline aura on maal veel alles, kirjutab Kaia Kaire Hunt.
Tiibet on üks neist maadest, mille osas inimestel on tavaliselt tugev
emotsioon. Osale seostub see millegi müstilise, kättesaamatu ja
ääretult pühaga. Teiste meelest on see järjekordne vaene
maa “kusagil kolkas”. Kolmandad ei saa pilku ära Himaalaja
mäestikuahelalt, jakkidelt, arhailistelt elamis-ja
karjakasvatusviisidelt.
Mina olen Tiibetis käinud kaks
korda. Esimene kord Lhasas ja selle ümbruses, teine kord
Lääne-Tiibetis ja Kailashi mäe juures. Nende käikude vahe
oli vaid aasta, kuid muudatused Lhasas olid hirmutavad. Esimesel korral veel
püha ja kättesaamatu linn oli teiseks korraks muutunud Hiina
kolooniaks, kus kerkisid uued odavad kortermajad, suured kaubanduskeskused, kus
see traditsiooniline ja iidne Tiibet kaotas järk-järgult oma
nägu.
Teisel korral, kui olin läbi
Lääne-Tiibeti Kailashi poole rühkimas, kohtasin mitut
Lääne rändajat, kes olid juba mitmes-mitmes kord Tiibetis ja oma
sõnul enam Lhasasse minna ei taha, sest see õhus tuntav rusutus
ja õõv on muutnud selle püha linna millekski hoopis teiseks.
Tiibet ongi ühelt poolt iidne traditsiooniderikas meeletut
tarkust ja teadmist omav maa, teisalt Hiina alatu ikke ja okupeerimise all
kannatav väikeriik, kel pole võimalust oma kannatustest ja
toimuvatest õudustest laiemat avalikkust teavitadagi. Minu reis
Kailashile pidi olema õpetlik ja kirgastav. Oma hämminguks tuli mul
tõdeda, et selle maa vaimsus ei suutnud ületada tohutut nukrust,
kaastunnet ja võimetut viha selle suhtes, mis tiibetlaste vastu on
toimumas. Kümnete ja kümnete teel kohatud kohalike lood Tiibeti
anastamisest olid ahastamapanevad ning seda enam vajab kummardust selle rahva
ürgne elujõud ja oskus ikkagi naeratada ja olla külalistega
viisakas, naerusuine ja humoorikas.
Lääne-Tiibetis
asuv Kailashi mägi on sajandite jooksul olnud üks pühamaid ja
ihaldatumaid palverännakukohti maailmas. Lisaks hulgale legendidele ja
juttudele, mis sellest mäest teada on, tõmbab paljusid ilmselt see,
et ta asub eemal kõigest sellest, mida meie nimetame
tsivilisatsiooniks. Lääne-Tiibeti sisemaale sõitmine on
keeruline ülesanne ka paljurännanud ja mugavusi mitte
taganõudvale inimesele. Sinna ei käi ei lennukid, bussid ega
rongid. Ainuke võimalus on sokutada end kohalike traktorisarnaste
hübriidsõidukite peale (meie mõistes on tegemist mingi
traktori, mootorratta ja käru vahelise sõiduriistaga) või
rentida džiip.
Esimestega võtab kohalejõudmine
Lhasast nii paar nädalat. Teisel juhul saab vähem kui nädalaga
hakkama. Asi polegi niivõrd kilomeetrites – hoopiski selles, et
teel tuleb läbida jõgesid, soid, ületada lugematul hulgal
mägesid ja kõik ikka nii, et mingit teed ees ei ole – minna
tuleb, kasutades vaistu, kohalike seletusi või giidi abi. Kohalikke
võib aga paar päeva üldse mitte näha, seega tuleb loota
pigem intuitsioonile, sest minu igati korras kompass näiteks läks
omadega täiesti sassi selles mägede-kaoses...
Teekonna
raskuste hulka võib lugeda ka seda, et niipea kui suuremad keskused
(Shigatse, Saga, Lhatse) on läbitud, tuleb majutust otsida kohalike
nomaadide külalismajades või nende puudumisel lausa nende
jakinahksetes telkides. Kuna kohalike arvates on oluline kaitse põletava
päikese, läbilõikava tuule ja külma eest keha enda
mustusekiht, siis pesevad nomaadid end keskmiselt paar korda aastas. Minu
silmadepööritamise peale lohutati, et see on juba palju parem kui
varem – veel mõned aastad tagasi naljalt üle ühe korra
aastas
ükski endast lugupidav põlistiibetlane end vette ei kastnud. Lisaks
pesemisvõimaluste puudumisele sai suhteliselt ruttu selgeks, et ka
tualetteruumide ehitamine on Lääne-Tiibetis tundmatu teema.
Vähemalt sain aga elava tõestuse sellest, et kui juukseid mitte
pesta, siis alates nii umbes viiendast päevast hakkavad nad imelikul
kombel ise puhtamaks muutuma. Ja mis seal salata – kodus Eestis
igapäevased duši- ja vannirituaalid omandasid järsku hoopis
teise tähenduse.
Vaatamata üldisele vaesusele ei ole
mägedes nälga. Nii oli võimalik iga nomaadi-pere juures
süüa ka korraliku suppi. Jakisuppi.
Jakisupi retsept:
võta pool jakki, eemalda söödamatud osad ja pane potti. Lisa
kartuleid ja riisi ja keeda, kuni kõik on pehme. Maitsesta soolaga.
Minu teekond Lhasast Kailashile kestis nii palju päevi, et
vahepeal kaotasin ma igasuguse reaalsus- ja ajataju. Peamiselt ümbritsevad
sel teekonnal inimest vaid ühtlased hallikad mäed koos
lõputute lagendikega, mis esimesel silmapilgul tunduvad sarnased kui
kaks tilka vett.
Lisaks oli minu rännaku ajal tegemist
suurvete ajaga, nii et korduvalt olid teed läbimatud.
Raskemate lõikude juures tuli oodata mõnd teist silmapiirile
ilmuvat maasturit, et siis koos mõnd jõge või soist
peaaegu et läbimatut vana jõesängi ületada.
Kailashi mäge peetakse nii eriliseks, et mitmetes pühades
raamatutes ja jutustustes kutsutakse seda maailma nabaks ja maakera
keskpunktiks. Kailashi mägi asub Tiibeti platool, ühes
kõige ligipääsmatumatest kohtadest meie planeedil.
Nüüd aga mõned faktid, mis teevad Kailashi erilisuse
arusaadavaks ka neile, kes mõistavad vaid konkreetset ja
käegakatsutavat.
Kailash on mägi, mis on peaaegu
perfektselt püramiidikujuline, ja seda looduslikult, ilma inimkäe
vahelesegamiseta. Eripära lisab seegi, et kõik püramiidi
nurgad on täpselt suunatud nelja ilmakaarde ja ta asub kuue
ümbritseva mäe südames, tekitades niimoodi kujutise
lootosest.
Kailashist saavad alguse neli India suuremat jõge
– igast küljest üks, nende hulgas ka kuulus ja püha
Ganges. Kailash on mägi, mille otsa teadaolevalt ei ole keegi roninud
– välja arvatud 11. sajandil elanud tiibeti budismi pühak
Milarepa. Ka eri rahvustest ja eri taustade ning sidemetega elukutselised
mägironijad pole võimudelt luba saanud – mägi on lausa
karmi järelevalve all. Kuid tähtsamaks kui ametkondlikku keeldu
peetakse hoopiski soovi mitte pahandada mäevaime. Dr Muldashev läheb
oma raamatus “Kellest me põlvneme” lausa nii kaugele, et
väidab, et mitmed mäe juures käinud on 1–1,5 aasta jooksul
pärast seda tundmatusse haigusesse surnud. Seetõttu peetakse
oluliseks enne palverännaku tegemist enda vaimset ettevalmistust ning
teeleminekut ainult heade mõtetega.
Kailashist on loodud
müüt kui paradiisist, hingede viimasest peatuspunktist, maailma
spirituaalsest keskpunktist, jumalate kodust ja Sambalast. Kailash on
palverännakukoht peamiselt budistidele, hindudele ja böni-religiooni
austajaile. Vaatamata sellele on ta üks vähim külastatud
pühapaiku, peamiselt halva ligipääsetavuse tõttu. Nimelt
kõikidest nendest, kes on Kailashi jalamile jõudnud, suudavad
palverännakutee – ehk siis ringi ümber mäe –
läbi teha vaid väga vähesed. Pidage põhjuseks
kõrgusehaigust, füüsiliselt paljunõudvat teekonda,
energeetilist barjääri või siis midagi hoopis
müstilisemat. Nii kohtasin minagi oma teel sadu
tagasipöördujaid, kellele jäi kora –
palverännakuringi tegemine kättesaamatuks.
Kailashi
mägi on iseenesest suur must kivimass, mis kõrgub 6714 meetrini.
Kuna Kailash asub väiksemate mägede vahel, pääseb ta oma
täies hiilguses mõjule ja tema suursugusus on eriti hästi
näha. Keskmiselt võtab kora aega kolm-neli päeva, peamiselt
küll mitte teekonna pikkuse, vaid hõreda õhu ja erakordselt
keeruliste ilmastikuolude tõttu. Nii õnnestus minul kolme
päevaga osa saada tormist, rahest, lumesajust, vihmast, põletavast
päikesest, läbilõikavast tuulest, mudalaviinist ja kivisajust,
nii tarretavalt kõledast kui hingematvalt troopilisest niiskusest... Kui
lisada keskmiselt 5000 m kõrgust (mis kõrgeimas punktis tipneb
ligi 6000meetrise Drölma-la’ga), kohatised ääretult
järsud, peagu 90 kraadini küündivad tõusud ja keeruline
kivine maastik, on selge, et see kõik osutub harrastusronijale parajaks
katsumuseks.
Kailashi ümber rännakut tehes tuleb arvestada
sellega, et kõik eluks vajalik on mõistlik endal kaasas tassida.
Kuna mina olin nn üksiküritaja, siis langes automaatselt ära
võimalus endaga kaasas vedada telki [hindud, kes käivad
palverännakul suguvõsade kaupa, lasevad porter’itel
(pakikandjatel) ja jakkidel tavaliselt tassida kaasas magamistelke,
köögitelki, abimeeste telke ja isegi wc-telki]. Telkimise asemel
õnnestus mul ööbida kohalikes kloostrites, mida Kailashi
ümber on kolm – Chuku, Dira-puk, Zutul-puk. Kuna kloostrid asuvad
ligipääsmatutes kohtades, on loogiline, et nende varustatus
mitmesuguste söögitarvetega on pehmelt öeldes kasin. Kuid nende
külalislahkus ja siiras uudishimu ning soov oma teadmisi jagada kaalus
üle ka selle, et õhtusöök koosnes vaid
jakivõiteest. Jakivõitee on muuseas üks neist asjadest,
mis võimaldab tiibetlastel ellu jääda ka kõige
karmimates tingimustes, ning seda kasutatakse sageli ainukese toitainena
pikematel retriidiperioodidel.
Jakivõitee retsept:
jakivõi segada soola, jakipiima, vee, teelehtede ja kuuma veega. Juua
kuumalt – sest nagu ka Lonely Planet kirjutab: on ainult üks asi,
mis on hullem kui kuum jakivõitee, ja see on külm
jakivõitee. Võimalik tarbida ainult ekstreemtingimustes –
muidu on maitse talumatult jõle.
Nii suur
füüsiline pingutus kui mitte eriti palav armastus jakivõitee
vastu kutsus esile selle, et mul kadus viimanegi söögiisu. Mis
muidugi iga päevaga aina rohkem ja rohkem kätte maksis –
Drölma-la’d ületades oli kohati tõsiselt veremaitse
suus. Ja vähemalt paaril korral ei suutnud ma meenutada, miks ma
üldse selle teekonna ette olin võtnud. Minu porter leidis muidugi
selle siiralt naljaka olevat, et kellelegi 5000 meetrit kõrgust
võib üldse mingit raskust valmistada, ja vastas hooletu
lõbususega minu pidevate küsimuste peale, kui palju veel on minna,
et little bit not so far. Õige pea sai mulle selgeks, et sellel pole
mitte mingit tähendust ja see võib vabalt tähendada veel
näiteks kuute tundi võitlust kohalike maastiku- ja ilmastikuoludega
või kohalejõudmist viie minuti jooksul.
Kloostrid
Kailashi ümber on aga täiesti omaette väärtusega. Tundsin
siirast kahetsust, et mul ei olnud aega pikemalt peatuda nendes imeilusates ja
erakordsetes kohtades, kus väikesed mediteerimiskoopad olid täiesti
erilise auraga (näiteks on Zutul-puki kloostris koobas, kus käis
mediteerimas Milarepa – budistliku kultuuri üks tuntum
aid õpetajaid, müstikuid ja poeete) ja kus võis lausa
ennastunustavalt kuulata õhtuseid munkade mantraid või vaadata
väikeste mungapoiste esimesi trummiõpinguid. Kuidas sõna
otseses mõttes in-the-middle-of-nowhere’i on ehitatud nii
suursugused kloostrid – sellele ongi ilmselt inimmõistusel raske
vastust leida.
Kailashi-rännaku järgne peatuspunkt oli
mitte vähem püha Manasarovari järv. Ma ei suuda edasi anda seda
kirjeldamatut rõõmu, mis valdas mind hetkel, kui selgus, et
järve lähistel on kuumaveeallikad, kus on võimalik endalt
rännakumustus maha pesta. Manasarovari-äärne kuulus klooster
Chiu võimaldas paariks päevaks aja maha võtta, nautida
türkiissinist järve ja imestuse ning aukartusega jälgida
päev läbi mediteerivaid hindusid ning hakata end ette valmistama
tagasiminekuks Nepali, kus ma tol hetkel resideerusin. Tänasel päeval
reisi kokku võttes võin julgelt kinnitada, et need olid mu elu
kolm kõige raskemat ja samas ka erakordsemat nädalat. Kõiki
emotsioone ja kõike toimunut ei saa ja ilmselt pole vajagi edasi anda.
Kuid ma soovitan kõigil, kel Tiibet ja budistlik maailmavaade panevad
südame põksuma, minna ja teha läbi mõnenädalane
rännak sel erakordsel maal.