Teel Everesti Baaslaagrisse
Juba mitmendat ööd järjest näen unes lumiseid mäetippe, telklaagreid, lõputuid jakikarju, looklevaid teeradu. Nii ka täna. Avan silmad ja vaatan Katmandu hotelli lakke. Olen ärevil - see oli vaid uni ja pikk teekond on alles ees.
Meie tuba on segamini. Põrandal on hunnikus termopesu, fliisid, matkasaapad, joped, magamiskotid, täiskritseldatud kaardid ja hunnik šokolaadi. See viimane pidi meie giidi N.G sõnul kõige väärtuslikum olema - mida kaugemale Katmandust, seda kallimaks läheb maiustamine. Liis on juba üleval ja proovib toas valitsevasse segadusse korda luua. Meie varustuses pole midagi, mida saaks pidada natukenegi kvaliteetseks. Kogu kraam on ostetud üliodavalt siitsamast Katmandust Thameli peatänavalt.
Meie buss Jirisse läheb vähem kui kahe tunni pärast. Kell on 5.30. Haigutan laialt ja lähen, rätik näpu otsas, duši alla - jumal teab, millal järgmine kord sooja veega pesta saan.
Jiri asub Katmandust 188 km kaugusel. Bussisõit sinna kestab 12 tundi. Tee on kitsas ja käänuline. Aeg-ajalt tehakse pikki pause, et bussi katusele mööblit või kitsekarja laadida. Bussi katusel istume ka meie. Just mööbli otsas ja kitsekarja keskel. Pole just kõige pehmem, kuid vähemalt on õhku mida hingata ning vaated on imelised.
Jirisse jõuame kell 21.00. Oleme väga väsinud, nagu oleksime terve päeva raske kotiga mäkke tõusnud. Mis küll homme saab? Langeme söömata voodisse.
Lonely Planeti järgi kulub Jirist baaslaagrisse jõudmiseks 17 päeva. Kui kõik tõusud Jirist baaslaagrisse kokku liita, saame üle 10 000 meetri. See on kõrgem kui Mt Everest ise. Rajad ja lodge'id (pisikesed hotellid) on tühjad - hirm pika tee ja maoistide ees on teinud puhta töö. Terved päevad kõnnime uhkes üksinduses. N.G sõnul seni, kuni jõuame seitsme päeva pärast Luklasse.
Luklas asub 2800 meetri kõrgusel üks maailma kõrgeimad lennuradasid. See on peamine Everesti-retke algus ja lõpp. Seni naudime aga tähelepanu, mis saab osaks kahele valgele naisele ja meie giidile, kes on julgenud sellele väljasurnud rajale tulla. Inimesed on väga sõbralikud. Lubavad lahkelt pilti teha ja käivad küsimas, kust pärit oleme.
Esimesed kolm päeva lähevad väga vaevaliselt. Kuuma on oma 40 kraadi. Kitsas tee on tolmune ja lookleb aina üles-alla. Mäed on veel kaugel ning teekond üheülbaline. Juba alguses lähevad päevad üksteisega lootusetult sassi. Igal hommikul ärkame kella viie paiku. Sööme suure rasvase hommikusöögi. Pakime kotid ja heidame pilgu kaardile. "Algul on nii neli tundi tõusu. See on päris raske osa, aga ärge kartke, küll me teeme piisavalt palju puhkusi," seletab N.G kaardil näpuga järge vedades. "Kella 12 paiku jõuame Lamjura Bhanjyangi mäekurusse. See asub 3530 meetri kõrgusel. Sama kõrgel kui hiljem N?mche B?z?rgi. Ja siis otse alla. Tagasi oru põhja. Arvan, et kulub umbes seitse-kaheksa tundi."
Haarame oma kotid ja lähme. Alles neljandal päeval hakkame end tugevamini tundma. Me sööme rohkem (mis on N.G sõnul hea märk), ei heida kohe pärast lodge'i jõudmist magama. Jõuame isegi pesu pesta ja käia külma duši all. "Käige, käige," naerab N.G, "pärast N?mche B?z?ri hakate dušist vaid unistama. Liiga külm on lihtsalt."
Esimene kord näeme lumisei d tippe alles kuuendal päeval Bupsas (2360 m). Pilvede vahelt paistab Cho Oyu. Kilkame õnnelikult ja keksime ümber N.G, kes vaid naeratab. Tema on neid tippe väga palju näinud. Hoolimata järgmistel päevadel sadavast vihmast saame jõudu ja indu edasi minna. Mäed ootavad meid. Maoiste me ei kohtagi. Ükspäev hüppab küll üks mees põõsast välja ja nõuab raha (5000 ruupiat = 1000 krooni), aga kuna ta on tšekiraamatu koju unustanud, siis lubab ta meil lahkelt edasi minna.
Kaheksandal päeval möödume peatumatult Luklast. Kohe ilmuvad rajale turistid, hüüdes meid nähes "Hello!" ja "Namaste!". Oleme kuidagi pettunud - keegi on meie raja ära varastanud - ja pobiseme vaid mokaotsast tere vastu. Ka portereid (kandjad) on teedel palju rohkem. Peame pidevalt vangerdama aeglasemate inimeste vahel.
Öö veedame Phakdingus (2590 m). Esimest korda on meie lodge rahvast täis. Mõned lähevad üles, mõned tulevad alla. Teeme esimesi tutvusi. Küsime, kuidas ilm oli ja palju rahvast on baaslaagris. Ning arutame järgmise päeva rasket tõusu N?mchesse. Enamik üles minejaid hakkab käima meiega ühes rütmis ja näeme neid veel mitu nädalat.
Mängime kaarte. Lodge'is on ka paar Everestile pürgijat, kuid nad hoiduvad targu omaette. Ju nad ei taha haigusi saada (me kõik köhime, mida kohalikud kutsuvad Khumbu köhaks, ja nuuskame valjult) või vajavad üksindust, et vaimselt suureks teekonnaks valmistuda. Meie neid ei sega. Kuigi me kõik oleme siin, et end ühel või teisel viisil ületada, on meie vahel suur kuristik. Meie teekond lõppeb baaslaagris, kust nende teekond alles algab. See on kolossaalne erinevus.
Järgmisel päeval jõuame pärast kolmetunnist mäkketõusu N?mche B?z?ri. Meie uued sõbrad ahmivad õhku kui kalad kuival ja jäävad kaugele seljataha. Isegi ilma kotita. N?mche B?z?r on 3420 meetri kõrgusel. Me oleme nii kõrgel juba olnud ja ei tunne erilist erinevust hingamises. N?mche B?z?r on Khumbu piirkonna suurim "linn". Linn, mis koosneb küll vaid hotellidest ja lodge'idest, saksa pagaripoodidest, paarist internetikohvikust ja spordikauplustest.
Siia jääme kaheks päevaks aklimatiseeruma. Ilm on pilves ja sajab lund. Maksame hirmsat raha, et kuuma duši alla minna. Kuum vesi saab poole peal otsa. Täiendame oma šokolaaditagavarasid, ostame pabersalvrätikuid, nohutilkasid, kringlisaiu, raamatuid.
Õhtu hakul istume linna lähedal vaateplatvormil ja kuulame lugusid mägedest. "Paremal see kolmetipuline on Kusum Kyangori (6367 m), see Thamserku (6608 m), imeilus Ama Dablam (6856 m) - minu lemmik, vasakul Kantega (6685 m), Thabutse (6367 m), ning otse meie ees Lhotse (8414 m), Nupse (7861 m), mida kutsutakse ka Everesti ukseks, ja Everest (8848 m) ise. Siit ei paista ta just maailma kõrgeima mäena. Mis?"
Meile ei jää esimesel korral nimed loomulikult pähe, kuid varsti suudame tippe silmad kinni eristada ja Ama Dablamist saab ruttu ka meie lemmik.
Järgmised päevad kõnnime valgetes rododendroni (on Nepali rahvuspuu) metsades. Puud hakkavad kaduma. Pikad jakikarjad veavad baaslaagrisse ekspeditsioonidele kraami. Ka porterite koormad lähevad aina suuremaks. N.G sõnul kannab porter umbes 80 kilogrammi kaupa.
Minu kott on 15 kg ja iga päevaga tundub ta aina raskem. Märkan, et meie päevad lähevad aina lühemaks. Kui enne kõndisime seitse-kaheksa tundi, siis nüüd vaid kolm-ne l i. Oleme lihtsalt nii kõrgel, et rohkem ei jõuaks. Iga aasta peetakse siin üleval Everesti maratoni, mis saab alguse baaslaagrist ja lõpeb N?mche B?z?ris. 42 kilomeetrit viie tunniga sellel kõrgusel! Raske uskuda, kui minul kulub ühel hommikul 150 meetri kõrgusest künkast ülesaamiseks 45 minutit.
Möödume võimsast Tengboche budistlikust mungakloostrist (3860 m). See on imeilus koht - puud on kadunud, vaid rododendronid õitsevad, jakid närivad sammalt ja nii lähedal on Ama Dablam. N.G kaob kuhugi ja tuleb tagasi peotäie valgete sallidega. Ta õpetab meile, kuidas 100ruupiast rahatähte õigesti salli keerata, kuidas sall üle anda ja mida ütelda - me läheme kohalikule laamale külla. Laama on vana mees. Vilunud liigutusega kougib ta sallist raha välja, heidab salli meile õlgadele ja jääb kannatlikult küsimusi ootama. Tunneme nati piinlikkust. Mida laamalt küsida? Mis on elu mõte? Lõpuks räägime N.G vahendusel olukorrast Tiibetis. Laamale paistab meie valitud teema meeldivat, ta pakub teed ja satub jutustades päris hoogu.
Kui Periches (4240 m) aklimatiseerume, möödub meist seltskond ameeriklasi, kes ühte oma haiget kaaslast alla talutavad. See on esimene kõrgushaiguse ohver, keda kohtame. Lähipäevadel pöördub tagasi veel viis inimest. Kuulujuttude järgi kukkus üks mees Lhotse otsa ronides surnuks. Õhtul lodge'is muust ei räägitagi.
Lodge'id on alatest Jirist kõik ühesugused - suur söögisaal, maasse ehitatud WC, pikk kitsas tsementpõrandaga koridor, kus mõlemal pool viivad uksed tubadesse. Toad on pisikesed, kahe voodiga, kus voodite vahele mahuvad hädavaevu minu ja Liisu kotid. Seinad on õhukesest vineerist. Öine toatemperatuur on ammu langenud alla nulli. Kuid -20 kraadiks mõeldud magamiskott, termopesu, fliis ja villased sokid hoiavad sooja enamiku ööst. Sooja pesu ei ole ma alates N?mche B?z?rist seljast saanud. Päeval kannan ma seda oma poolpikkade pükste all. Liis mainis, et ma hakkan haisema. Õnneks haiseb ka tema.
Baaslaager on nii lähedal, kuid tunnen suurt vaimset väsimust. Pärast Tengboched oleme kõndinud kui kuul. Võigas tuul ei peatu hetkekski ja külm sunnib soojad riided ööpäev ringi seljas pidama. Gorak Shep (5140 m) on meie viimane ööpaik. Hommikul katab Khumbu orgu paks lumevaip. Meil ei ole isegi bahhille (lumevarje) saabastele panna.
Enne päikesetõusu hakkame üles Kala Pattari (5545 m, tõlkes Must Kivi) otsa sumpama. Selleks kulub meil kaks ja pool tundi. Päike tõuseb ja kuldab maastikku. Kissitame tipus silmi. Vaate jaoks meie ees ei ole sõnu. Olen sellest oma unenägudes nii palju unistanud. Meie kõrval, sõna otseses mõttes, kõrgub Pumori (7165 m). N.G vannub, et näeb kedagi alla tulemas. Vaatame kõik tunde üles ja ergutame tulijat valjude hüüetega. Kuid tulija on alles nii kõrgel. Millal ta ükskord alla jõuab, ja kas jõuabki?
Öö Gorak Shepis möödub unetult. Alla jõudes olime nii väsinud, kuid und ei tule. Nii on kõigiga. Ja nii on mul üheksa tundi aega mõelda teekonnast, mille oleme läbinud, jakkidest, porteritest oma raskete koormatega, milline on tänane öö Everesti IV baaslaagris, millest mõtlevad need, kes homme tippu hakkavad pürgima. Ka sellest, et Alar Sikk oleks oma saavutuse eest pidanud saama midagi enamat kui kirka. Sellest mõtlen ma paar korda ka teel Gorak Shepist baaslaagrisse (5364 m). See kolmetunnine teekond on k& ; ;otil de; ;ige vaevasem. Räägitakse, et baaslaager ei ole eriline vaatepilt. Teekonda sinna ei anna võrreldagi Kala Pattariga ja Everest ise ei paista Nupse tagant üldse. Peale selle olin eile Kala Pattari otsas oma näo ära põletanud.
Järgmised paar nädalat näen välja, nagu oleksin ise Everesti tipus käinud. Ma tuigun mööda kiviklibust rada, ronin üle Khumbu liustiku, võpatan iga jääpraksatuse peale ning kuulan, kuidas kusagil kaugel laviinid alla tuiskavad. Hakkan juba kartma, et ma kunagi kohale ei jõua, kui nii muuseas komistan esimese kollase telgi otsa. Ümber nurga keerates avaneb mu ees terve baaslaager. Silme eest must, heidan külmunud mättale, tahtmata mõelda, kuidas ma kunagi siit maailma tipust tagasi alla jõuan.
