Teeme ise Eesti filmi!
On kombeks arvata, et meie filmi seis on sant. Kui 2007 marssis Jan Uuspõld ovatsioonide saatel Tartusse, Ilmar Raag Karlovy Varysse ning Veiko Õunpuu Veneetsiasse, siis kõigest kolm aastat hiljem paistis, nagu oleksime helgest kuldajast jõudnud troostitusse raudsesse, kus napib kõike – nii raha, loorbereid kui täispikki mängufilme, publikust rääkimata. Rahulolematust ja nurinat kõlab omajagu, ka filmiringkonnist. Selleni, kuidas august välja ronida, aga üksteist ja olusid süüdistades üldiselt ei jõuta.
Kuid lootus sureb viimasena, nagu ütles Aragorn. Meie kino musta mureöösse piilus lootuskiir tänavu talvel, kui kultuuriministeerium kuulutas välja nii diagnoosi – visiooni puudumine, mille sümptomiks on nõrk kuvand – kui asjakohase ravi – arengukava. Udupeente uuskeelendite tagant aimus võimalus, et viimaks hakkavad asjad ülesmäge liikuma. Kava valmib sügiseks ja küll siis järgneb ka vastav areng, mis saab ju olla vaid positiivne, isegi kui me täpselt ei tea, mida tähendab rahvusvahelistumine.
Patsient ei peagi ju retsepti mõistma – põhiline, et apteeker aru saab. Andres Maimikule kui režissöörile võivad suured sõnad nagu visioon tunduda ebamugavad, lausa painavad, aga rahakraane valvama seatud ametnike ja poliitikute kõrvus kõlavad need sfääride muusikana. Ning ilmselt on just pumba juures istujad arengukava peamine sihtrühm, ehkki avaliku eesmärgina eelistavad kava eestvedajad ministeeriumist ja Eesti Filmi Sihtasutusest (EFS) rõhutada valdkonnasisese üksmeele saavutamist. Üksmeel on kahtlemata tore, ehk isegi tarvilik, aga vaevalt et keegi tõsimeeli leiab, et see võiks ilma lisarahata just palju muuta.
Tegelikult valitsebki valdkonnas juba ammu üsna üldine üksmeel. Nimelt selles, et raha on häbiväärselt ja ahistavalt vähe – seda nii absoluutarvudes kui suhteliselt, muude kunstidega võrreldes. Muidugi on loovus ka filmis rahast olulisem, aga ilma rahata saab filmi teha vaat et sama vähe kui arhitektuuri.
Et seda sõnumit võetaks kuulda ka kabinettides ja kantseleides, tuleb kõnelda sääl mõistetavat keelt. See selgitab, miks arengukava kokkukirjutajaks on värvatud esmapilgul kultuurikauge ärikonsultatsioonifirma PricewaterhouseCoopers (PwC). Nende roll tundub olevat tõlkida filmirahva vagad soovid maagilistesse vormelitesse nagu jätkusuutlik, mida võimurid usuvad ning mis loodetavasti mõjutavad neid tegema filmisõbralikke otsuseid. Usk ja lootus on seejuures esmatähtsad, sest arengukava iseenesest ei kohusta kedagi millekski. Kui lootused ei täitu ning poliitikuid-ametnikke filmiusku pöörata ei õnnestu, jääb arengukava kurvalt kausta kopitama nagu ühiskondlik lepe ning valge laevana oodatud visioon upub unustuseookeani kiiremini kui Eesti märk.
Praegu, mil arengukava valmimine alles poolel teel, ei maksa siiski mustale stsenaariumile keskenduda. Küll homne päev muretseb ise enese eest – oktoobris, kui kava lõplikult kokku saab. Seni saavad huvitatud selle kujunemist jälgida ja kaasa rääkida, kuna paber ei sünni mitte ainult kitsas ametnikeringis või valitud filmivaldkonna esindajaist moodustatud töögruppides, vaid töödokumendid ripuvad avalikult EFSi kodulehel www.efsa.ee ning igaüks võib nende kohta arvamust avaldada, kas või Facebooki arutlusgrupiga liitudes.
Niisugune avalikkuse kaasamine on kindlasti tänuväärt ning arutelu, mis aitab ehk luua soovitud konsensust, võiks olla digitaalse demokraatia eeskujuks laiemaltki kui filmialal, kui vaid kava valmimise üksikasjad – nagu lõplike otsuste langetamise mehhanism – poleks hämaravõitu ja avalikult lahti rääkimata.
Sama kehtib moodsate suhtlusvahendite kohta nagu sotsiaalmeedia. Säärane foorum on seda tõhusam, mida rohkem arvestada meediumi spetsiifikaga, unustamata seejuures üldkehtivaid suhtlustõdesid. Näiteks töötab netipõhine vahetu ja kiire tagasiside nagu iga koostöö hästi ja tulemuslikult vaid siis, kui see on mingil moel sümmeetriline. Karjakule, kes püüab lehma vaid lüpsta, aga toita ei viitsi, jäävad kiirelt tühjad pihud. Foorumiomanikuga, kes ei vaevu kasutajatega suhtlema ega nende küsimustele operatiivselt reageerima, juhtub sama.
Netispetsiifika hulka kuulub ka retoorika valik. Näiteks poliitikas võivad kantseliitlik hämamine, põiklemine ja võimupositsiooni kehtestamine olla suhtlusstrateegiatena asendamatud, aga avatud võrgusuhtluses jätab nende kasutaja autistliku trolli mulje. Kuid eks ole netispetsiifikagi õpitav. Vähemalt on mõttevahetus alanud ja see on tore.
Hiljuti valminud arengukava esimene versioon on huvitav mitme kandi pealt, olukorra analüüsist kuni väliskapitali kaasamise ettepanekuteni, aga sisaldab küllaga küsitavusi, mida praavitada. Teksti hädad ulatuvad mustandi vormilistest loginatest ja vigadest märksa kaugemale, sisuliste küsimusteni, mida siinkohal põhjalikult lahkama ei mahu. Mainin vaid ära kaks olulist probleemi.
Esiteks filmikriitika, mille vähesuse ja taseme üle on ka filmiinimesed palju kurtnud. Arengukavas pole sellest pea üldse juttu, kriitika ei vääri mainimist isegi filmivaldkonna osana. Kriitikuid nimetatakse tootmisvaldkonna oskustöölisteks (valgustajate ja monteerijate kõrval), keda pole ja keda professionaalselt ei harita. Lahendusi kriitika arenguks peale erialaajakirja loomise sisuliselt ei pakuta.
Teiseks institutsioonid. Ühelt poolt väidetakse kavas, et rahastamine on praegu liigselt koondatud EFSi kätte ning sõltuvust sellest ühest institutsioonist tuleks vähendada. Teisalt tahetakse, et valdkonna eest vastutaks üksainus keskne, laiapõhjaline, kõigega tegelev organisatsioon – Eesti Filmi Instituut, mis loodaks EFSi baasil. Tundub, et sel juhul poleks tsentraliseeritusel häda midagi.
Projektis on, mille üle mõelda. 9. augustini kogub PwC sellele kirjalikku tagasisidet. Tahaks loota, et suvest hoolimata leidub neid, kes võtavad arengukava lugeda ja arvamust avaldada.
