Teener, Vürst ja Sass räägivad üksindusest

Teatriteadlane Madli Pesti on VAT-teatri menulavastuse suhtes skeptiline.

Mart Kivastik. "Teener". Lavastaja Raimo Pass. Osades Aarne Üksküla, Tõnu Oja, Aleksander Eelmaa. VAT-teatri etendus Rahvusraamatukogus.

"Teenri" žanrimääratlus ka­­­­­­va­lehel on "südant­lõ­­hes­ta­valt surmigav näite­­mäng". Esimene vaatus halvas mõt­tes selle määratlusega tõepoolest haakub. Kolm ebamäärast meest tu­ter­davad laval, rütmita, intriigita, rääkides millestki. Võis arvata, et näit­lejate mäng on lavastuse ainus "vaa­tamisväärsus". Teine vaatus võ­tab dramaatilisemaid toone.

Lavastus räägib üksindusest ja sünnipäevadest. Näeme kolme tund­matu mineviku ja olevikuga ja tu­­­lev­i­kuta meest. Ka näidendi te­ge­­vus toimub väidetavalt pea­tu­nud ajas. Vaieldamatult suu­re­pä­ra­sed näit­lejatööd ei suuda tege­las­­ku­ju­de­le kaasa elama panna, nad jää­vad märgilisteks, igaüks ke­has­tama mingit inimloomuse oma­dust. Kuna ei saa küsida, kes need te­gelased on, küsime, millised nad on.

Vürst (Aarne Üksküla) kar­dab magada. Ta kardab, et ei pruugi enam ärgata. Vürst on ennasttäis parasiit, selline viriseja ja kiuslik ini­mene, keda me kõik tunneme. Üks­küla teeb meisterlikult täpse rolli: iga näoliigutus ja häälevärin on psühholoogiliselt põhjendatud. Vürsti minevikust räägitakse palju: ta oli kuulus ja on enda arvates igas raamatus sees. Palju rohkem vaatajad temast teada ei saa.

Teener (Aleksander Eelmaa) on liikuv, vitaalne, samal ajal kui teised tegelased staatiliselt istuvad või lamavad. Teener on üld­nimetus meile tuttava inimese koh­ta, kes teeb kõik, et teistel hea ­oleks. Ta on allaheitlik, järeleandlik, sebib ühest toanurgast teise ning muutub tasapisi seniilseks. Kuid oi milline kõva mees on Teener alkoholi­uimas! Ka see tegelane on hämar, teame vaid, et tal ei ole isa ja et kõikidel oma sünnipäevadel on ta olnud üksinda. Tema ainus sõber ja sünnipäevakülaline on väike ämblik. Võiks arvata, et Teenri elu on kolmest tegelasest kõige armetum, kes see ikka tahab päevast päeva Vürsti jalgu pesta ja sokke vahetada. Teener ise arvab, et tal on eluga vedanud. Lavastus tahab tõdeda teada-tuntud tõsiasja, et elu on täpselt nii ilus, kui inimene selle enda jaoks teeb.

Ka Sass (Tõnu Oja) on ilmselt kõikidel oma sünnipäevadel üksinda olnud. Sass on kolmikust kõige hämaram. Me ei tea üldse, kes ta on. Miks on ta Vürsti ja Teenriga koos? Teame, et ta loeb raamatut, milles Vürstist juttu ei ole. Sass on irooniline ja alatasa turris. Ja ta vih­kab ämblikke.

Lavastuse võtmestseeniks on Teenri monoloog ühest oma lap­se­põlve sünnipäevast. Siin tõuseb eriti teravalt esile näidendi ja lavastuse põhiteema – üksindus. Saab ka sel­geks, miks tehti sääsest elevant, an­tud olukorras ämblikust sõber, pe­re­konna liige. Üks toredamaid stsee­ne etenduses oligi ämbliku tapmine – Sass tappis ja Teener nuttis. Sassi jaoks oli voodi all elav ämblik tunginud tema isiklikku ruu­mi, kuid Teener pidas just ämblikku oma tõeliseks sõbraks.

Saalis istudes taipad, et vaata­mi­seks ei pakuta mingit selge alguse ja lõpuga lineaarset lugu, vaid publikut lubatakse piiluda ebamäärase ajalõigu jooksul ühest lukuaugust sisse. See, mis toimus enne, pole meile teada ja see, mis järgneb, sarnaneb kindlasti suures osas ju­ba nähtuga. Issanda loomaaed on rikkalik, kunagi ei või teada, millised liigid jäävad läbi lukuaugu pii­lumisel silma.

Kogu lavastusele on lä­bi­­valt iseloomulik kivastiklikult leebe huumor, nagu tuttav ju­ba näi­teks näidendist "Õnne, Lee­na!". Ei mingeid labasusi ega ka er­ilisi teravusi. Publik naerab pea­mi­selt Vürsti porisemisi, Teenri lõ­bu­sat seniilsust ja Sassi kohatist irooniat.

Kindlasti ei armasta ma must­valgelt selgeid näitemänge, kuid "Teenri" puhul on hämarus ja se­leta­­matus lavastusele kahjuks. Te­gelased on sama ebamäärased na­gu tolmukübemed tühjade pildiraamide peal. Näitlejad on küll elavad ja huvitavad, kuid ei suuda luua lavastuses puuduvat energiat.