Tegelikkus kuubis – Moss ja Lestberg Vaalas
Polyreality on Ly Lestbergi instseneeritud projekt – tema tutvus, tema
kutsus.
Rauno Moss, stereonäituse “teine kanal”,
on üks intrigeerivamaid noori maalijaid, kel Tartu ülikooli
kunstisemiootika doktorandina on käes nii tecne kui mõistus ja
tunded – juunis avatud meesuurimuslik “Porno”-näitus
Tartu Y-galeriis või hiljutine pöördumine teravaservalise
op-geomeetria poole räägivad intelligentsel moel Mossi
ambivalentsetest valikutest. Kui tõesti on tegu cool’i ja
deep’i liiduga (pressiteksti järgi), siis vaatamata sellele, et Moss
on samal ajal oma A4-formaadis seepiakarva monokroomsete, uusklassitsistlike
blogi-maalidega nii kultuuriantropoloogiline patsient, kutsutud
külaline kui võrdväärne partner Lestbergi panoptikumis,
ei tasu sel näitusel kedagi ega midagi enneaegu sildistada, ei autoreid
ega tehnikaid pidi.
Vaala rõdul eksponeeritud 15st hard-core
kartongist jada alustab imalavõitu koloriidiga, digimaaliks vormistatud
Lestbergi vagunisaatja, rea lõpetab õrn-rõve barokne
joomastseen rongirestoranist. Ruumiliselt otsekui raudteevagunit taasloov
installeerimisskeem pakub lõbusaid võrdlusi – kui
küllastunud värvigammaga pornokaadrid on maalitud morbiidseteks
alastipoosideks, mis klassikalise kunsti kaanonitest nii väga ei erinegi,
siis Lestberg rakendab oma renessansist klassitsismi kaudu manerismi
miilustavaid esteetilisi koode seekord õige lopsakalt (nt
ülevõimendatud värvirežii, dramatiseeritud
valguse-varju vahekorrad jne), pealiskaudsel vaatlemisel
“halbade” maalidena mõjuvate, lõuendile prinditud
digitaaltrükkide toorikuks on olnud neorealistlik komi-vene
tegelikkus, seesama nõukogude tegelikkus ja laga, mille vohamisest
Eestis alles ise napilt pääsesime ja milles sotsiaalporno formaadis
telesaated ja nädalalehed aeg-ajalt tuhnivad. Kuid inimesed on ehtsad,
siirad ja pahaaimamatud, pasolinilike kvaliteetidega! Ka Lestbergi saatetekst
on omamoodi pihtimuslik, selle siiruses pole mõtet kahelda –
Lestbergi tasemega kunstniku kaubamärk ongi
“ärarääkimine”. Teistpidi on tegu hoolika
lavastusega, kus Lestberg ennast Anna Nicole Smithi ja veel mitme rikka ja
ilusa andunud fänniks kuulutab, tõestuseks esitades unenäolisi
väljaprinte vastavasisulisest koduarhiivist. Kollektiivse alateadvuse
liik on ka Mossi confessions on the gallery wall, interneti pornosaitidel
ratsutavat Falconi stuudio biseksuaalset täkku Tony Capuccit kujutav
(eespool juba nimetatud) seeria.
On keeruline öelda, mis on
selle näituse keskseim liin – kas medialiseeritud ja
reprodutseeritud “tegelikkuse” suhted “päris”
tegelikkusega? Originaali ja koopia äravahetamismäng? Kõigile
ja mitte kellelegi kuuluvad virtuaalkangelased – kes,
üllatus-üllatus, mõnikord ka päriselt ära surevad
(või industry’st väljuvad – tarbija jaoks olulist vahet
pole). Fotokunsti teatud liinidega kaasnev nekrofiilne aspekt on ka sellel
näitusel tuntav. On ka seks-stseenid baroksetes, tundeid piitsutavates
filmides paigutatud (kontrasti printsiibil) tavaliselt pärast surmaga
seotud episoode, nii nagu nad ka Anna Nicole Smithi elus olid – ehk ongi
see polyreality?
Kui 24- või 48realine salvestus
korraga töös, on teatud mürafoon paratamatu, kergem on nimetada,
milliseid urbaanse/ruraalse elu liine näitus ei kajasta.
Igatahes metropoli/kolka, mees-alge/sigitaja ja naise kui viljakuse kandja
liinid on kohal, ja see nõukogude päris oma road-movie, elu
raudteel (kus nii seks kui surm sagedased külalised) –
rongisõidul kui metafooril oli j
a on kuuendiku planeedi jaoks jätkuvalt kandev roll. Lestbergi
dokumentaalkaadri(te)sse otsekui nõiutud olendina aeg-ajalt filtreerunud
“tegelikkuse” agent, interdistsiplinaarne noorkunstnik Epp Kubu
mõjus printidel kui tulnukas “teiselt poolt”. Kubu kohalolek
näituse avapäeval lõi omakorda veel ühe originaali/koopia
võrdluse, nii nagu ka kohalike reality-staaride Evelyn Sepa ja Mart
Sanderi saabumine tundus osana Lestbergi-Mossi
lavastajaplaanist.
Selle näituse kõvakettal on
kõrge ja madal lootusetult sassis, turukaubitseja ülendatakse
madonnaks, tätoveeritud eksvang vahib tõtt
miljonärivõsukesega – vastandid tõmbavad – nagu
päris eluski. Katoliiklikest allusioonidest (et patud on võimalik
lunastada, näiteks) pole ükski Lestbergi näitus
pääsenud, Itaalia kui kunsti kodumaa link on näitusel
ratsionaalsetest ja alateadlikest konstruktsioonidest tulvil – veel
üks kokkupuutepunkt ja põhjus Mossiga ühisnäitus
teha.