Augustis toimunud homoparaadil oli kõige huvitavam hetereoseksuaalse publiku käitumine. Tuhandepäised inimhordid tunglesid Raekoja platsil nagu laulupeol. Noored ronisid üksteise turjale, vanainimesed sibasid Lühikese jala ja Pika jala vahet, otsides kohta, kust paraad siiski Toompealt alla tuleb. Mingid kutid olid saabunud Ida Virumaalt, et oma silmaga sodomiite näha. Kogu linn oli ärevuses nagu Karl August Hindrey teoses: tsirkus saabub linna, rahvale näidatakse ebardeid, habemega naisi ja elusaid kanu õgivat moorameest. Ning järsku taanduvad sündmuse sotsiaalkultuurilised aspektid puhtaks sensiatsioonijanuks, reaalsus kõigis oma avaldusvormides moondub vaatemänguks.

„Tänasel päeval, mis eelistab märki tähistavale, koopiat originaalile, representatsiooni reaalsusele, välimust olemusele... on üksnes illusioon püha, profaansus tõde“ põristab situatsionistide ideoloog Guy Deborg teoses „Vaatemängude ühiskond“. P>

Reaalelu konverteeritavust vaatemängudeks ja vastupidi, vaatemängude võimet elu kujundada, oskavad osavasti ära kasutada meie kollektiivse hinge insenerid – meediaonud ja –tädid. Õige “reality” on televisioonis koha sisse võtnud, jättes meid lihtsaid vaatajaid, hulpima kuhugi irreaalsuse ja sürreaalsuse ookeani. Reality sarjade printsiip on näpatud sotsiaalpsühholoogilistest eksperimentidest, millest tuntum on vahest Stanfordi vanglaeksperiment. Hulk vastandliku iseloomuga inimesi suletakse kinnisesse ruumi, määratakse kindlaks rollid ja reeglid, stiimulite ja karistusega abil muudetakse osaljate käitumine psühhootiliseks (konfliktid toidavad ju dramaturgiat) ning vaadeldakse, kuidas kunstlikult loodud suhtevõrgustik hakkab reaalset käitumist kujundama, kuidas mäng muutub reaalsuseks. Dramaturgiliste vahenditega luuakse sedavõrd puhas reaalsus-simulatsioon, mille kõrval näib päris tegelikkus kuidagi määramatu ja juhuslik.

Televisiooni “reality” hakkab lõpuks elu ennast dikteerima. Sündmust nagu polekski toimunud, kui seda pole üles salvestatud. Videokaamera oln tunginud igale poole. Terrorist salvestab hukkamise, et selle kaudu maailmale sõnum edastada shokeerida. Politsei müüb oma operatiivsalvestused populaarsetele telesaadetele. Pamela Anderson kohendab populaarsust oma kepivideo turule paiskamisega. 

“Reality” eksisteerib Eestis ühises ökosüsteemis kirjutava pressiga: Õhtuleht ja Delfi toituvad telesarjade ettesöödetud “uudistest” ning mitmed teleformaadid (Ärapanija, Teletaip) seedivad omakorda ümber kirjutava pressi toorme. Terve ajakirjanike brigaad on reality show´de palgal, et iga päev sealt välja väänata pommuudiseid. Tuntud seltskonnadaami pea lükati vee alla! Endine linnapea hoiab 12 ööpäeva väljaheiteid kinni! Kroonika juhtkiri tõstab moraalimõõga, kui tuntud fotograaf pildistab aluspesus “reality” kangelannasid.

Õhtulehes on õbluke rubriik, mis võtab kokku vaevu uudiskünnist ületava argipäeva – keegi pandi põlema, keegi heideti rongist välja, paar tükki sooritas enesetapu, kümmekond matsi sai kuskil nuga. Aga selle tühisuse kõrval laiub suur sensatsioon – Eve Kivi nimetab Murutari kiimaseks emaseks! Proportsioonivahe tõestab, millest sünnivad õiged sündmused. Sellises suletud ringluses hakkabki toodetud reaalsus tunduma esmasena.

Võiks ju oletada, et dokumentalist hüppab rõõmust lakke, nähes säärast „reality“ võidukäiku meedias. Aga võta näpust. Vana kooli kinomees vaatab südamevärinaga pealt, kuidas anastatakse tema territooriumi ja usurpeeritakse privileegi olla elu kõige intiimsemate hetkede salvestajaks. Nüüd võib reaalsuse lukuaugust sisse piiluda iga jomper, kes objektiivi vähegi oskab teravustada.

Mis jääb vaesel sõltumatul filmimehel üle situatsioonis, kus reaalsust on õigus vahendada ainult suurtel meediafirmadel? Ja sedagi ainult multinatsionaalsetelt meediakorporatsioonidelt ostetud formaadireeglite järgi? 

Ajastutundlikumad dokumentalistid püüavad kohanduda uue meediasituatsiooniga. Nad arvestavad, et televisioon on lõplikult muutnud massiauditooriumi reaalsustaju. Tavavaataja, kes seab omaenda elugi televisiooni juhtnööride järgi, ei kannata reaalelu formaaditut amorfsust. Olemaks kommunikatiivne ka kõige laiemal tasandil, peab dokumentalist loobuma positsioonist olla reaalsuse sekkumatu vahendaja. Uue aja kroonik toodab ise sündmusi, loob reaalsust, mis on reeglipärasem, agressiivsem ja väljendab paremini rezhissööri hoiakuid. Me kõik teame, kuidas Michael Moore püüdis filmiga Fahrenheit 911 presidendivalimisi mõjutada. Õilsa eesmärgi nimel oli ta vahendeid valimata maalinud ameerika presidendist lurjuse portree. Juba Leni Riefenstahl valdas reaalsustundega manipuleerimise kaunist kunsti, elik “dokumentaalset” propagandismi. Werner Hertzogi poeg Rudolf Hertzog komplekteerib oma filmi jaoks röövlite tiimi, kelle järjekordsest roimast sünnib film. Inglise filmimees Nick Broomfield teeb aga sündmuse sellest, kuidas ta oma tegelastele intervjuu eest dollaripaki kätte surub.

Enamasti kutsuvad sellised filmid esile zhanripuristide meelepaha. Klassik Andres Sööt suutis vaadata Esto TV filmi Vali Kord ainult 5 minutit, väites tegemist ei ole filmiga. Ja mõneti on tal õigus – see on simulatsioon, mis parodeerib üht teist reaalsussimulatsiooni – eesti poliitikat. Aga kus on tõsikindel reaalsus, kus on objektiivsus, kus on tõde? Mis kuradi tõde? Praegusel märkide, imagote ja meediasimulatsioonide ajastul? Ärge tehke nalja. Tõde on kajakas, kes ära lendas, tsiteerides Vennaskonda.

Aga siiski, midagi tegelikku on ju olemas. Kui teid pärast pikemat “reality’s” viibimist tabab tunne, et teid kohe-kohe reaalsusest välja hääletatakse, siis on viimane aeg võtta üks tabletike tegelikkust. Käia Kadrioru tiigi ääres jalutamas ja vaadata kuidas esimesed külmad nina otsa jääpurika kasvatavad.