Telegramm Berliinist: Kultuurihullude kultuurimeka
Soovisid kuulda Berliini teatrielust. Teatri-mekast, moodsa teatri keskusest. Jah, neid epiteete võib kasutada küll. Arvutasin kokku, et olen Berliinis möödunud sügisest alates näinud täpselt 70 etendust.
Teatrit on Berliinis igasugust ja meeletult palju. Täielikku ülevaadet saada ei ole lihtsalt võimalik. On põrandaaluseid lasteteatreid ning glamuurseid muusikalilavasid, on läbielavaid, hingestatud monolooge ja iroonilist kõrvaltvaatavat mängitsemist. Kuid näiteks ajastukostüümides realistliku toadekoratsiooniga lavastust pole mul näha õnnestunud.
Olen kursis viie suurema sõnateatri repertuaariga, kuid kokku on siin teatreid kümneid ja kümneid. Pole küll täpset arvutust teinud, aga usun, et inimese kohta on Berliinis rohkem nii teatreid kui ka kunstisaale kui Tallinnas ning kinosaale on siin mitu korda rohkem. Berliini 3,4 miljonit elanikku tunduvad olevat kultuurihullud. Ega sa ei pea ju normaalseks, et ühe 18. sajandist pärit kunstniku näitusele pääsemiseks tuleb seista öösel kella kaheteistkümnest kaheni sabas ning näitused on mõnikord avatud kella kolmeni öösel.
Aga tahtsid siiski täpsemalt teatri kohta kuulda. Need viis suuremat teatrit, millest võiks natuke lähemalt rääkida, on Volksbühne ja Schaubühne, Berliner Ensemble ja Deutsches Theater, lisaks veel teater Hebbel-am-Ufer ehk HAU-teater, mis on kolme saaliga, ilma kindla trupita külalislavastuste paik.
Kõigil neil teatritel on oma nägu.
Volksbühne asub endises Ida-Berliinis ning seda peetakse kunstiliselt võimsaks ja radikaalseks teatriks. Volksbühne on ka millegipärast ainus teater, millest Eestis on aeg-ajalt midagi kuulda. Alles hiljuti võis Postimehest lugeda, et Volksbühnet peetakse Euroopa teatri nabaks (niimoodi kirjutas Rainer Sarnet oma Fassbinderi artiklis). Seda arvamust ei soovita ma kellelgi tõe pähe võtta. Euroopa on kindlasti piisavalt suur selleks, et omada mitut naba korraga.
Schaubühne on lavastaja Thomas Ostermeieri teater. Schaubühne maja on väidetavalt kõige kallim pärastsõja-aegne teatrimaja. Schaubühne on väga moodne, aga mõnikord natuke igav. Schaubühne on steriilne ja külm. Seal on lavastatud näiteks kõik Sarah Kane'i tükid. Mõnda aega juhatas teatrit Ostermeieriga koos maailmakuulus koreograaf Sasha Waltz ning tegi Schaubühnes väga huvitavaid tantsutükke. Eelmise aasta lõpus aga lahvatas finantsskandaal, selgus, et Schaubühnel ei ole piisavalt raha, et hoida üleval nii draama- kui ka tantsupoolt. Jah, tõepoolest, ka Saksamaal on kultuuri rahastamisega probleeme. Sasha Waltz ehitab aga endale juba uut ja suurt kultuurimaja, mis avatakse sügisel.
Berliner Ensemble, tuntud kui Bertolt Brechti teater, on praeguseks oma poliitilise teravuse minetanud. Seal lavastab teiste hulgas ka kuulus Robert Wilson. Interjööri poolest on aga tegemist kõige lopsakama teatriga. Berliner Ensemble'i lavastusi iseloomustab alati ülim minimalism ning värvide selgus ja puhtus, kuid teatri interjöör on nagu meie Vene teater kuubis: kuld ja kard, sambad ja skulptuurid, ülevoolavad laemaalid. Olen seal saalis küll korduvalt istunud, aga iga kord hämmastab mind see kontrast lava ja saali vahel uuesti.
Deutsches Theater ehk maakeeli Saksa teater loodi Max Reinhardti poolt sada aastat tagasi. Mulle tundub, et teater täidab perfektselt oma n-ö esindusfunktsiooni. Väga hästi läbi mõeldud repe rtuaar, tellimused maailmanimega näitekirjanikelt, ning palgal on tipp-lavastajad. Deutsches Theateris olen käinud kümneid kordi ja ühtegi nõrka lavastust pole vaatama juhtunud.
Juba mainitud Hebbel-teater on mõnusalt alternatiivne. Külalisetendusi andma kutsutakse teatreid üle kogu Saksamaa, kuid väga palju käib ka välismaiseid teatreid. Näiteks toimusid hiljuti poola ja brasiilia teatri festivalid ning külas on käinud ka meie lõunanaaber Alvis Hermanis. Sügisel mängib Von Krahl seal oma piraadi-tükki. Hebbel-teatris saab näha nii sõna- kui tantsuetendusi, nii performance'eid kui ka ettelugemisi. Mis puudutab näidendite-raamatute ettelugemist, siis see on siin Berliinis hulga populaarsem kui Eestis. Tipp-näitlejate osavõtul korraldatakse teatrites pidevalt lugemisõhtuid.
Publik on teatrite vahel teatud määral jagunenud, kuid nii absoluutselt ma ei ütleks, et nt Volksbühnes käija oma jalga Schaubühnesse ei tõsta. Pigem saab rääkida tendentsidest. Volksbühnes ja Hebbel-teatris käib noor ja trendikas kunstiteadlik rahvas ning Maksim Gorki nimelises teatris märksa vanem ja konservatiivsem publik. Kuid näiteks Deutsches Theateris on erinevad publikuklassid täiesti segunenud. Peene tumepunase interjööriga saali tulevad nii kostüümides prouad kui ta teksastes jõnglased. Laval tehakse mõnikord väga ekstreemseid asju, mida viimastelgi huvitav vaadata.
Teatrid on kõik alati rahvast täis, enne etendust harilikult piletit ei saa. Volksbühnesse küll, sest neil on väga suur saal ja nende hullusi paljud korralikud inimesed näha ei tahagi.
Kui Eestis näib suur hulk teatritele eraldatud rahast minevat tellise ja mördi ostmiseks, siis Berliinis tunduvad asjalood olevat vastupidi. Võin julgelt väita, et kõikide teatrite kõikides nähtud etendustes on lavatehnika alati viimase peal; tundub, et mitte ükski idee ei jää rahapuudusel realiseerimata. Kui aga lähed vaheajal teatri WCsse, on enamikus teatrites tunne, et astuksid justkui kaheksakümnendatesse: kui lausa krohv laest ei pudene, siis väikestest kiviplaatidest põrandad on ometi vildakad ja wc-kabiinide uksed kääksuvad.
Ka teatritegijad ise ei ole enda tööruume euroremontinud - vähemasti Volksbühnes ringi luusides nägin, et teatritöötajate ruumid on hämmastavalt lagunenud, pahteldaja ega maaler pole neis käinud küll mitukümmend aastat.
Eestis teatrid väga kergesti silma ei hakka, Berliinis aga küll. Nimelt oma silmatorkavalt ühtse stilistikaga. Iga teatri plakatitel, brošüüridel, kavalehtedel ja koduleheküljel on oma kindel esteetika ja kujundus. Volksbühne jalgadega ajaratta sümbolit või Schaubühne ümmargust keerlevat saagi juba nii lihtsalt ära ei unusta. Eestis on NO-teater hakanud ajama selget joont: NO-teatri plakati tunneb nüüd juba kaugelt ära.
Nii palju siis Berliinist selleks korraks. Kaunist teatrisuve sulle ja kutsun sind uuel hooajal kindlasti Berliini teatri-reisile. Siin pead aga meeles pidama, et oma ülerõivad käkerdad teatris hoolikalt tooli alla ning kõrvalistujast mööda trügides on heaks tavaks oma tagumikuga istuja nina ees vibutada.
