Alljärgnevalt aga põhjalikumalt Ameerika televisiooni "uuest intellektuaalsest kuldajast".

Kiirreageeriv televisioon

Võidujooks käib niisiis inimese niigi napi vaba aja peale. Televisiooni suureks plussiks on võimalus ajastu vaimu, Zeitgeist'iga, sammu pidada. Käsu peale kaasa naerma kiskuvate sitcom'ide ja ajuvabade reality-show'de kuldaeg vajub vaikselt minevikku, käes on kvaliteetsete, nõudlike teledraamade hiilgeaeg. Vaatajal ei lasta sohval letargilisse poolkoomasse kukkuda, vaid teda ähvardatakse agressiivse dialoogi ning kaasamõtlemiskohustusega. Rahuldus peitub ootamatustes, mitte ettearvatavuses.

Võrdluseks, filmitööstus jahvatab aeglaselt - hea ja intrigeeriv, ühiskondlikult aktuaalne idee on filmiks saamise ajaks harilikult juba oma päevakajalisuse kaotanud. Nii kohtamegi Ameerika kinoekraanil üha sagedamini "igihaljaid" ajaloodraamasid, koomiksikangelaste elluäratamist, nürimõistuslikke ärapanemisi ja box-office näitab ikkagi hävingut. Paljud Hollywoodi staarid (Clint Eastwood, Johnny Depp, Jim Carrey, George Clooney, Steven Soderbergh, Steven Spielberg jpt) on seetõttu jõudnud tagasi (või edasi) telesse, kus riskid väiksemad, loomevabadus suurem, ja vaatajatehulk muljetavaldav. Siiani on tele tunnistanud vastupidist protsessi - tilluke ekraan on olnud hüppelauaks ja soojendusstaadioniks suurele ekraanile jõudmiseks. Vastupidist liikumist peeti sõna otseses mõttes karjäärienesetapuks.

Aga enam mitte. Sest tele teeb rikkaks. Ning mitte ainult superprodutsendi nagu telesarja-Olymposel istuv Aaron Spelling, vaid ka näitleja ja lavastaja. Teadaolevalt ületasid "Sõprade" staaride honorarid ühe seriaalitunni eest miljoni dollari piiri, ka "Simpsonite" pealelugejate palk oli hiilgeajal samas suurusjärgus.

Geto seljatab glamuuri

USA teledraamadest on saanud platvorm, kus sünnib kultuuriline dialoog (stereotüüpsed hea-paha märgistusega kangelased on kadumas, hetkel ruulib gei-neeger, lesbi-doktor, killer-dändi ja siivutu biseksuaalne soon-to-be vanatüdruk). Popkultuuri mitmeharuline risoom murrab läbi vaprate ja ilusate kassikullatud igav(ikulis)use elu tumedatesse sfääridesse - vanglamüüride vahele, sõjatandrile, kiirabihaiglasse, getosse, magamistoa paksude kardinate taha, lausa teki allagi.

HBO (Home Box Office) hoiab kvaliteetseepide tipptegijana tele-Oscarite ehk Emmyde jagamisel esikohta enda käes. HBO tähelend ei alanud tühja koha pealt. Ideederikka, häbitu, otsekohese, humoorika ja näppu ühiskonna pulsil hoidva teleseebi sünniks võib lugeda kogupereanima "Simpsonid" eetrisseminekut aastal 1989 FOXi kanalil. Ja ta on eetris tänaseni.

Napaka ja mitte just õlitatult funktsioneeriva perekonna valemit ol i aga juba 1986. aastal tutvustanud sari "Tuvikesed" - diivanipadja Al Bundy'ga eesotsas. "Simpsonites" jagunevad rollid pisut teisiti, kuid mõte jääb samaks - eneseiroonia jõuab Ameerikasse. "Televisioon saab täiskasvanuks," nagu tõdeb The Guardiani tähelepanelik reporter John Patterson.

Kvaliteetmeelelahutuse alusprintsiibid sõnastas FOXi toonane juht, meediamogul ja "paha poiss" Rupert Murdoch umbes nii: "Piire ei ole, on vaid mõned reeglid: teleprogrammid peavad olema maitsekad, meelelahutuslikud ja originaalsed." Maitse üle siinkohal vaidlema ei hakka, kuid need kolm kriteeriumi ongi suures osas telesarjade kvaliteedirevolutsiooni aluseks.

Hea sari on telekanali magnetiks, see meelitab reklaamikliente, reitingud tõusevad ning bossid näevad, et suured kulutused saavad tasutud. Arusaam, et telesarjad saavad olla ka intelligentsed, provokatiivsed, hästi kirjutatud ja kinematograafiliselt nauditavalt lavastatud, kinnistus kiiresti. Seda enam, et tehnoloogiline areng seda kõike toetas ja lausa nõudis.

Provokatiivsus mõistagi sisaldab ka väljendusvahendite vabadust - vulgaar-sus ja amoraalsus oli veel 20 aastat tagasi korralikus Ameerika televisioonivõrgus ennekuulmatu. Puritaanlike protestidega kulus kõvasti kapitali ja energiat, kuid täna ei kerki kellegi kulm ka mitte, kui f-sõna sidesõnana kasutatakse ("Sopranod") või "teispool helesinist ekraani" neoonroosa dildo plusse ja miinuseid vaetakse ("Seks ja linn").

Telesarjade populaarsusele annavad hoogu ka DVD-l väljaantavad hooajakogumikud. Digitelevisioon võimaldab endale "tellida" privaatseansid, millal aga sobib ja tahtmine tuleb. Internetiavarustest leiab hea ninaga sarjafänn oma lemmiku, tirib alla ja naudib, sest Eesti telekanalid üle ühe "kompveki" aastas osta ei jõua.

Kino kaotab, tele võidab

Ameerika kaabel-TV operaator Adelphia reklaamib end nii - istub laps toas teleka ees ja mugib kommi. Äkitselt muutub ta tuba kinosaaliks. Mida teha, pulti pole, suurelt ekraanilt vahib vastu kole kauboikaabuga onu, selja tagant kostab sülelapse nuttu, plaksumaisikrõbistamist, musitamist ja matsutamist, keegi kõneleb süüdimatult telefoniga. Ja siis näeme taas Adelphia "tõotatud paradiisi" - sajad kanalid vaid ühe nupuvajutuse kaugusel, hubases toas, uhkes üksinduses. Maagilised sõnad nagu plasmaekraan, Dolby Surround, High Definition TV jne. Mmm... Kas pole mõnus? Muidugi on.

Lisaks veel teadmine, et isegi "Meeleheitel koduperenaised" on ajule kasulik - nagu väidab Steven Johnson oma poleemilises raamatus "Everything Bad Is Good for You / Kõik halb on sulle hea". Et telekavaatamine ja videomängud ei tee meid üldse laisaks ja lolliks, vaid on sama kasulikud nagu spinat või spargel. Nimelt õpime me isegi kõige vähenõudlikumast sarjast, kuidas paremini navigeerida sotsiaalsetes võrgustikes, õpime leidma mõtet keerulisest narratiivist, omandame igapäevasuhtluseks vajalikku kapitali jne.

Populaarfüüsik David Bodanis väidab küll, et telekavaatamisel tekkiv rammestusseisund on nii sügav, et keha kulutab lausa 13 protsenti vähem energiat kui "mitte midagi tehes". Ajakirjanik Siim Nestor aga kinnitab vastupidist. Ta on lemmikutele kaasa elades infarkti äärel. Higi voolab ojadena, adrenaliinisammas on laes.

Mida keegi vaatab?

Sel suvel olin kahe seriaali konksu otsas, briti "Juuksurisalong" ("Cutting it") ja taani "Perekonnakroonika". Mõlemad on klassikalised euroopa seebid, esimene nn paarisuhteseep ja teine kogukonna tüüpi seep - kui teooriasse põigata. Olen üldse euroopa seebi fänn, eelistan isegi suvalist soome "elust enesest" kõnelevat seriaali HBO toodangule, sest kuigi need on profilt tehtud, käituvad inimesed ameerika produktsioonis minu maitsele liiga üleskeeratult. Kunagised "Sopranode" esimesed osad ja "Mulla all" esimesed osad muidugi vaatasin ära. Briti seebid, ka kõige totramad, on minu jaoks üle kõige, sest näitlejate tase on alati proff.

Nautides žanri ilu, naudin ma muidugi ikka täiesti siiralt seebi lugu ja tüüpe. Seebile on teatavasti iseloomulik nn emotsionaalne realism, mis tähendab, et kuigi lood ja süžeekäigud on uskumatud, on inimeste tunded äratuntavad ja realistlikud ning võimaldavad tegelastele päriselt kaasa elada. Nii "Juuksurisalongis" kui "Perekonnakroonikates" olid esindatud muide ka seebile iseloomulikud tunnetest rääkivad mehed, elus praktiliselt olematu sort. Mõlema seriaali stsenaristid, muide juhuslikult naised, on osanud luua tüübid, kes toidavad naiste fantaasiat, mis ongi seepide ülim eesmärk.

Olin muide väga vihane, lausa raevus, kui ETV "Perekonnakroonikad" suvel poole loo pealt otsa said, ja ootan järge.

Barbi Pilvre

 

"K-Street", "Unscripted", "Curb Your Enthusiasm" ja "Extras" on teleseriaalid, mille ühine omadus on see, et kõik nad kasutavad reality-show' elemente, aga on tegelikult hoolikalt läbi lavastatud nutikad draamakomöödiad. Irreality-sarjades näeb näitlejaid, poliitikuid, popstaare, kes osalevad "iseendina" ja võivad kogenematu vaataja ka vabalt ära petta.

"K-Streeti" ja "Unscriptedi" puhul on teleekraanile lavastama tulnud Ameerika kaasaegsed indie-ässad George Clooney ja Steven Soderbergh.

"K-Street" on näide sellest, kuidas kaamera võib hea pealehakkamise korral luua täiesti oma reaalsuse, muutes fakti ja fiktsiooni absoluutselt kasututeks kategooriateks. Teleseep loob sündmusi, mis võiksid olla kui Andy Warholi unenäost - sõbrad Clooney ja Soderbergh saadavad näitlejad reaalsetesse poliitilistesse olukordadesse kohtuma reaalsete poliitiliste figuuridega ja seeläbi ka muutma reaalsete sündmuste kulgu. Nii saab seriaalist omamoodi duell Hollywoodi ja Washingtoni vahel, mis eriti kuhugi välja ei vii, kuid pakub see-eest palju leidlikku filmitegemist ja kihelevat müsteeriumi.

"Curb Your Enthusiasm" ja "Extras" on vormilt klassikalisemad sitcom'id (puudub käsikaamera ja rõõmus zoom), ent ka siin segunevad tihti fakt ja fiktsioon suureks dionüüsiliseks tohuvabohuks. "Extras" on "The Office'i" bossi Ricky Gervaisi ja tema loomingulise partneri Stephen Merchanti uus tükk, mis septembris alustas teist hooaega. Ricky ja Stephen on meelitanud oma seriaali terve hulga superstaare David Bowiest Johnny Deppini, kes kõik iseenda edevuse pealt vaatajale kvaliteethuumorit pakuvad.

"Seinfeldi" autori, juudi soost koomiku Larry Davidi seriaal "Curb Your Enthusiasm" on kõigist neljast edukaim ja seda ka igati põhjendatult, sest tegemist on maailma kõige naljakama seriaaliga üldse. Larry David mängib loomulikult iseennast - neurootilist koomikut, kes satub oma loomuse tõttu täiesti armututesse olukordadesse. Minu meelest räägib seriaal sellest, kuivõrd õhuke on piir tõe ja vale vahel ja kui tihti tuleb meil valetada ainult selleks, et maailma ees ausaks jääda.

Häbi Eesti telekanalitele, mis pole isegi proovinud kogu seda õnne meie õuele tuua!

Rain Tolk

HBO - reklaamivaba kvaliteet

1997-1998 oli HBO sloganiks - "See ei ole TV, see on HBO". Konkreetne. Kuigi kurjad keeled HBO-le (alates 1972. aastast nime all Home Box Office) kui kvaliteettelevisiooni lipulaevale pärast "Rooma" mitte-nii-suurt-edu positsiooni käestlaskmist ennustavad, on see praeguse seisuga siiski kohvipaksu pealt tulevikku kiikamine. Kasuminumbrid näitavad muud - 2,6miljardilise eelarvega kompanii puhastulu oli läinud aastal analüütikute hinnangul 725 miljonit dollarit.

HBO alustas kui subscriber-only kaabeltelevisiooni kanal. Programmis näidati suurstuudiote toodetud filme, ilma sinna vahele reklaamipause pikkimata. Tasulise kanalina sai ta seda endale lubada. Lisaks olid kavas ka spordiülekanded ja hilisõhtused täiskasvanuteprogrammid. Niisiis, punkt üks, kvaliteedi eest tuleb peale maksta. Reklaamivaba televisioon ei tule tasuta kätte.

1972. aastal hakati omanikuvahetusega seoses jõudsalt Manhattanist kaugemale laienema. Programmi aga ei suudetud nii kiiresti täiendada. Nii juhtuski, et inimene otsustas liituda, vaatas kolm nädalat, filmid hakkasid korduma, ja ta lõpetas lepingu. Alustati nn tasuta prooviperioodi juurutamist - nii suurendati jõudsalt püsiklientide arvu. 

1981 oldi eetris juba 24/7. HBO kuulub alates 1989. aastast koos saba ja karvadega Time Warnerile.

HBO jõuab kaabli kaudu jämedalt ühte kolmandikku ameerika kodudesse. (Umbes 27 miljonit tellijat. Igal aastal lisandub keskmiselt miljon.) Keskmisele ameeriklasele on HBO tellimine siiani suhteliselt kallis lõbu. Nii näevad näiteks inglise või austraalia vaatajad tihti HBO uusi sarju ja uusi hooaegu palju varem kui ameeriklased ise, kes ootavad pigem hooaja lõppu ja DVD väljaandmist, et kaablimaksu mitte maksta.

Subscriber-only on süsteem on kanalile mugav, sest vabastab ta ringhäälingutsensoritest - nii oli vägivald, seks, narkootikumid ja vänge kõnepruuk siin lubatud, kui mujal see läbi ei läinud. Just see andis võimaluse pakkuda originaalset ja värsket kvaliteetmeelelahutust täiskasvanud publikule.

Vaikselt hakati tegema omasaateid, nagu "The Larry Sanders Show", "Mr Show With Bob And David", "Seks ja linn". Ning mõistagi, kõigi teledraamade isa "Sopranod". Vägivaldne, tabudeta, zeitgeist'i tabav ja suurepäraselt kirjutatud ja hästi mängitud, naistega võrdselt mehi telerite ette naelutav kvaliteetseep. Järgnesid "Mulla all", "Deadwood", "Curb Your Enthusiasm", "The Wire", "Big Love". BBCga kahasse tehti "Rooma", "Extras", "Band of Brothers". "Da Ali G Show" sündi toetas Channel 4.

Seni oli end kõige innovatiivsema ja julgema teleseepide tootjana presenteerinud FOX. Enne HBO kätte jõudmist pendeldas "Sopranode" stsenaarium mitme tootja vahet. Keegi ei julenud riskida. Ka FOX lükkas selle tagasi, ning tolle otsusega koos võttis ta endalt võimaluse olla ise teledraamade kvalitatiivse revolutsiooni esimeseks kahuriks. HBO võib riskida ja katsetada ja tuua uusi ning ebatavalisi stoorisid, sest neil pole kohustust olla meinstriim - nad ei sõltu reklaamirahast.

HBO programmid said 2005. aasta televisiooni parimatele ehk Emmydele 93 nominatsiooni (NBC laeks jäi 89), 2004. aastal sai HBO isegi 94 nominatsiooni.

Foxi juht Rupert Murdoch lõi HBO-le konkurentsi pakkumiseks FX-nimelise televõrgu, mis hakkas samuti hoogsalt "piire nihutama" - FX on nagu HBO-light, pisut leebem variant, ilma f-sõnata, aga reklaamidega. Sarjad nagu "The Shield" "Nip/Tuck", "House" ja "Prison Break", rõhk intelligentsel täiskasvanutele mõeldud teledraamal. Naistekad, unisex ja meestekad, ei rohkem ega vähem.

Mis on HBO edu valem?

Thane Peterson pakub ajakirjas Business Week neli lihtsat valemit, mida konkurendid võiksid HBO-lt õppida ja rakendada.

 

Usalda oma kõhutunnet:

Enamik Hollywoodi toodangust on väga kindlalt adresseeritud kitsastele huvigruppidele. "Sopranod" lükati mitme tootja poolt tagasi, ja HBO otsustas usaldada kõhutunnet ja riskida.

 

Ole originaalne:

Kui küsida fookusgrupilt, kas nad tahaksid näha seriaali düsfunktsionaalsest perekonnast, kes juhtumisi peab matusebürood, siis tuleb kindlasti eitav vastus. Kui vaataja pole midagi sellist varem näinud, siis ta heakskiitu lihtsalt ei anna.

Ennekuulmatus ehk originaalsus on see, mis selliseid HBO seriaale nagu "Mulla all", "Seks ja linn", "Sopranod" müüb.

 

Ära alahinda oma vaatajat:

HBO lugudes ei ole tõtt-öelda väga palju läbipaistvaid ja lihtsaid lahendusi. Süžeed on keerulised, karakterid mitmeplaanilised, muutuvad aja jooksul, seetõttu ongi lihtsam vaatajal sõltuvusse sattuda. Sa ei tea, mis juhtub tegelasega järgmisel nädalal, sest ta käitub ootamatult, s.t inimlikult.

 

Anna oma kirjutajatele ja lavastajatele vabad käed:

Just see loominguline vabadus tõmbab ligi ka suuri Hollywoodi talente. "Band of Brothers" on üks näiteid, lavastajateks Steven Spielberg ja Tom Hanks, eelarveks müstilised 120 miljonit dollarit.

USA suurimad teledraamade tootjad:

FOX: "Simpsonid", "Beverly Hills 90210", "Melrose Place", "Futurama", "Salatoimikud", "Ally McBeal", "24" jt

HBO: "The Larry Sanders Show", "Seks ja linn", "Sopranod", "Ameerika inglid", "Curb Your Enthusiasm", "Mulla all", "Deadwood", "The Wire", "Big Love", "Oz", "Band of Brothers" jt

ABC: "Meeleheitel koduperenaised", "Teadmata kadunud", "Grey anatoomia", "Smalville" jt

CBS: "C.S.I", "C.S.I Miami"

NBC: "Seinfeld", "E.R.", "Sõbrad" jt

FX Networks: "Räpane Mackey", "Nip/Tuck", "Rescue Me",
"Dr House" jt