Klassikuid esindavad John Cage, Kurt Schwitters ja Christian Wolf väga omapäraste teostega. Nimelt Wolffi pala “Sticks” on kirjutatud puupulkadele ning Cage’i teos “Radio Music” analoograadiotele. Kuigi Schwitteri “Ursonate” on kirjutatud häälele, ei ole tegu mõne tavalise kooriteosega, vaid dadaistliku kõlaluulega, mis on selle albumi kontekstis lõbusalt jabur vaheldus. Märkimisväärne on ka fakt, et esitamist ja salvestamist on leidnud “Radio Music”, sest tegu on omamoodi “väljasureva liigiga”. Nimelt toimub üle maailma pidev analoograadiosignaali asendamine digitaalsega ning näiteks Inglismaal ei saa seda teost kahe aasta pärast enam esitada, sest siis minnakse täielikult üle digitaalsele raadiosignaalile.

Uuemat muusikat esindavad Tatjana Kozlova-Johannes, Andrus Kallastu, Gerard Pape ja Helene Tulve. Albumi avalooks olev Kozlova-Johannese “Horisontaalid” on esmapilgul veidi ehmatav oma närviliselt ruttava helikeele tõttu, kuid õige pea muutub just sellisena lummavaks. Helena Tulve “Rimlandsi” kolmas osa “Pathless Land” on aga vastupidi väga vaikne teos, mis laseb igal helil võimalikult selgelt välja kõlada. Jääb mulje, nagu jalutaksime veidrate helide muuseumi suures saalis, kus üksteise järel eksponeeritakse põnevaid helileide. Tulve järele sobib väga hästi Pape’i “Harmonies of Form and Time”, mis alustab eelmise palaga sarnases vaikuses, kuid tasaselt kasvab peadpööritavaks keeristormiks. Teatud mõttes võib öelda, et see on albumi haripunkt, sest tegu on tõesti väga intensiivse teosega. Ka siin on albumi kompositsioon väga hästi paigas, sest pärast Pape’i kõlav “Ursonate” on oma lõbususes suurepärane katarsise vabastaja. Albumi lõpetab Kallastu “Tropus De Profundis”, mis sarnaselt Pape’iga väga võimsalt ja mitmekülgselt kõlab.

Siinkohal peabki kiitma plaadi üldist kompositsiooni ja lugude valikut, mis tekitavad väga hea kuulamisrütmi ja tervikliku albumi. Seda silmas pidades tuleb märkida, et “ALIVE” on üpris kuulajasõbralik album, lubamata seejuures endale ühtegi kompromissi.