Teraapiline Lepik
Kalju Lepik. “Valguse riie ei vanu. Kogutud luuletused 1938–
1999”.
Ilmamaa, 2002. 632 lk.
Kalju Lepiku esmakordne tagasitulek kodumaale 1990. aasta kevadel oli üks neid Eesti Vabariigi iseseisvumisprotsessi sümboolseid akte, milles tagantjärele saab näha tunnismärki nii peatsest eesti kirjanduse lõhkiraiutud puu ühekssaamisest kui ka okupatsiooni lõppemisest.
“Kodumaa kohale taotakse uut ja kõrget ja kumerat laotust”, teadis Lepik kuulutada juba siis, tolsamal kevadel enne oma esimest koduretke. Koduskäik kinnitas lootust ja ennustas valguse võitu pimeduse üle. Luulesõnasse kätketud valguse poole püüeldi: Lepiku 1990. aasta sügisel ilmunud „Rukkilille murdmise laulu“ kuuetuhandene tiraaž, mille nappus tollal tekitas õigustatud pahameelt ja sabasid raamatupoodides, haarati lennult. See oli juba siis klassika, mida varasemast keelatusest ja erifondidesse suletusest hoolimata kuigivõrd tunti. Vähemalt alates Juhan Smuuli 1959. aastal ilmunud „Jäises raamatus“ antud ausameelsest hinnangust, et piiritagustest eesti luuletajatest on Kalju Lepik andekaim, aga ka kõige nõukogudevaenulikum. Mis võiski luuletajal, kes tuulisui oli kuulutanud vabadust ja tõde ning kelle pagulasloomingu alguses kummitas koduaknas võõra verine nägu, sellise hinnangu vastu olla! Mõnevõrra kergitas Lepiku tuntust ka Endel Sõgla (!) koostatud ja ajalehe „Kodumaa“ lisana 1965 ilmunud heftike „Sina oled kuusik ja mina lepik“. Rohkem tunti Lepikut siiski salamahti kodumaale smugeldatud luulekogude ja nende masinakirjas paljunduste järgi, millest luuletaja terav nõukogudevastasus oli otsesõnu loetav.
Tosin aastat pärast “Rukkilille murdmise laulu” ilmunud “Valguse riie ei vanu” toob meieni aukartustäratavas mahus Lepiku kogu trükis ilmunud luuleloomingu. Ajad on muutunud, luuletaja on meie seast lahkunud, kuid nüüd kinnitab tema pärandi käeshoidmine endiselt enam kui miski muu tema sõna jäävust. Luule puhul on sõnakesksus nii enesestmõistetav, et sellest kõnelemine tundub liiast, kuid Lepiku luulest tuleb seda siiski iseäranis rõhutada. Nii võrdselt kaalutletud, tähenduste ja pingega laetud on tema sõna luules, arvustuslikes kirjatöödes ja intervjuudes, kui oli see ka vahetus suhtlemises ja erakirjades.
Ühest meie jutuajamisest mäletangi Lepiku meenutust sellest, kuidas ta juba varakult teistest kirjandusžanridest loobudes haris ja kujundas end teadlikult just luuletajaks. See tähendab kogu eesti kirjanduse senise traditsiooni tundlikku valdamist kuni kirjanduslooliste pisiasjadeni. Seetõttu adub lugeja varasema eesti luule kohalolu Lepiku luules samavõrd kui kõrget vormikultuuri, milles ometi puudub kunstlikkus, puudub tehtuse, teadliku nikerdamise maik. Pigem jätab luuletuste ülesehitus mulje iseeneslikult kasvavast taimest, milles kildhaaval-kujundhaaval kuuldub Lepiku kõrval ka Suitsu ja Liivi, Visnapuu ja Sütiste, ent ka maailmakirjanduse modernistide häält.
Lepiku luule allusiooniderohkus lubab kõnelda temast kui laia ampluaaga antoloogilisest luuletajast. Siin on nii ajavaimulist vankumatut paatost kui suisa erootilist isamaa-armastust, lori- ja võllalaule, salvavat epigrammi ja kristlikku hardust, rahva- ja modernluulet, talutarepoeesiat ja kosmilisi tulevikuvisioone. Lisaks muidugi juhu- ja pühendusluulet, mille loomisel Lepikule eesti kirjanduses võrdset ei leidu. Kurioosumina leidsin paar Lepiku luuletust isegi hiljuti ilmunud murdeluule antoloogiast, kuigi üks neist matkib Stahli-aegset kirjaviisi ja teine, „algpagulase murdes“, on kirja pandud rootsi-eesti segakeeles ega mahu kumbki tavapärases mõttes murdeluule hulka.
Lepiku luule antoloogilisus, selle mitmekülgsus ja isikupärane läbilõikepoeetika on eesti luules asendamatu ja hädavajalik, võiks öelda parimas mõttes teraapilinegi. Eriti siis, kui jälle kord vihjatakse alavääristavalt eesti kirjanduse ja kultuuri noorusele. Lepik vastupidi – osutab meie päritud kultuuri rikkusele ja kohustusele seda väärikalt kohelda ning edasi viia. Nõnda et kui Lepiku luulet meil poleks – siis tulnuks meil välja ta mõtelda.
