Tere Robert!
Robert Annus (22) õpib EMTA Lavakunstikooli 23. lennus näitlejaks ja lavastajaks. Nagu silmapaistval osal Eesti teatrirahvast, on temagi esivanemate seas võõramaalasi - täpsemalt peipsivenelasi. Isa poolt vanaisa oli juba linnamees, tema isa aga püüdis vanausuliste külas kala ning omakorda tolle isa elanud veel teisel pool Peipsit.
Kui jätta kõrvale rõhutatult kollektiivses laadis mängitav "Tinasõdur, baleriin ja siga", näeb Annust praegu laval NO teatris oma kursuse diplomietenduses "Kajakas" Konstantin Treplevina.
Roberti esimene teatrielamus oli sama kibe kui Treplevi läbikukkumine "Kajakas". "Olin siis seitsme-kaheksa-aastane. Isa Virko juhatas huvikeskuses Kullo näiteringi, kus olid 10-15-aastased. Ometi sain üsna kandva rolli - Jussi Ellen Niidu "Imelises autobussis". Sain pärast etendust oma elu esimesed lilled - keegi isa tuttava väike laps kinkis. Olin nii õnnelik, et unustasin lilled sinnasamasse. Küll ma siis kodus nutsin - kuigi ma üldiselt selles eas enam väga palju ei nutnud. Olin seitsmendas taevas ja siis järsku seitsmendas põrgus."
Sellestsamast näiteringist on suurele lavale jõudnud veel näiteks Bert Raudsep, Indrek Ojari ning Annuse kursuseõde Agnes Aaliste.
Oma esimese näidendi kirjutas Annus umbes 10aastaselt: "See oli kaheinimesetükk armastusest. Mees ja naine abielukaridel. Naine tahab, et mees oleks tema kõrval, viimane igatseb aga sellest väikesest maailmast minema."
Ta lubab peaaegu tõsise näoga, et ükskord lavastab selle kindlasti ära.
Hilisemas koolieas vahetas Robert lava oboe vastu. Õppis Tallinna muusikakeskkoolis ning kuna keskkooli lõpetamise aastal lavakasse vastuvõttu polnud, jätkas sama eriala muusikaakadeemias. Lisaks õppis seal elektronmuusikat.
Kuna Tšehhovi Treplev on noor, andekas, vääriti mõistetud ja traagilise saatusega lavastaja, tekib kohe küsimus, kui palju Annus end rolliga samastas.
"Väga palju. Mul algabki rolliloome puhtalt enda läbielamiste põhjal. Küllap on Treplevit igaühes: ambitsioonid, karje revolutsiooni järele, tahe jäägitult vanast uude astuda. Oma elus olen võidelnud klassikalise muusika õpetamise kindla süsteemi vastu, mis minu meelest kaotab inimese omapära. Ma ei näinud selle tõttu kontsertidel ilu, põlemist, ning tahes-tahtmata tekkis hinges vastuhakk."
Sellele kontrastiks olid elektronmuusika õpingud muusikaakadeemia keldris. Korrus kõrgemal toimus kõik vanade reeglite järgi. Annus: "See on tohutu lõhe: ühed kihutavad, teised püsivad paigal." Kurva jutu lõpetuseks toob ta positiivseks näiteks hiljuti Niguliste kirikus nähtud kontserdi, kus Eesti Filharmoonia Kammerkoor esitas Arvo Pärdi loomingut: "Seal oli inimene sees. "Nad olid kohal" - kui teatrikeeles väljenduda."
Annus nimetab end ka sama suureks põdejaks kui Treplev. Kriitika võib teda samamoodi endast välja viia.
Pimedatel öödel ehmatas Robert Annus ETV vaatajaid PÖFFihundina, rääkides pooleldi saatejuhi, pooleldi artisti libahundirollis filmiinimestega maast ja ilmast. "See oli huvitav kogemus," leiab ta ise. "Nädal karmi tööd hommikust õhtuni. Režissöör oli isegi öösiti üleval. Kritiseerijad küsisid, miks ma nii pealetükkivat rolli mängin. See tekitas teatud kahtluse oma võimetes, pealegi on iseennast kaa mera ees näha ju võimatu. Aga väga hullusti ju ei läinud."
Annus nimetab end ise suureks filmisõbraks. Seitsme aasta eest ostetud raamat Tarkovskist avas ta silmad ja on praegugi üks lemmikraamat.
Chupacabra - bänd, kus Robert Annus laulis - on praegu varjusurmas. Annus ei välista selle come back'i, kuigi praegu on kõigil muud tööd: produtsendina, vaibakeskuse müüjana, massöörina, valgustajana ja professionaalse muusikuna. Plaadimaterjal ootab riiulil. Laia avalikkuse jaoks tähendab Chupacabra eelkõige laulu "Tere Kertu" ja eriti selle animavideot (autor Markko Karu), mis sai 2004. aastal Eesti parima muusikavideo tiitli. "No tere Kertu!" ütles ühel sünnipäeval ansambli Müstika juhi pruut oma mobiili ja inspiratsioon oligi sündinud.
Lavastajaks õppimise idee hakkas Annuses idanema pärast seda, kui ta oli Kanuti Gildi saalis lavastanud Eike Ülevainu tantsuetenduse, "mis päris toredasti välja kukkus". (Praegu kirjutab ta muusikat Ülevainu uuele tantsuetendusele "Välurebane".) Sõnalavastuste tegemisest ei teadnud ta enne kooli midagi, näidelda aga tahtis ja tahab siiamaani. Ühtaegu nii lavastamist kui näitlemist õppida on Annuse väitel positiivne ja mõtlemist arendav: "Iga lavastaja peaks olema ka näitleja. Isegi kui nad pole selleks sündinud, on näitleja neis olemas."
Kevadel hakkab Annus koos teise lavastajatudengi Uku Uusbergiga (kes soovis, et ka teda kindlasti selles loos mainitaks!) lavastama kaheinimesenäidendeid. Mitte küll oma kursusega, sest selle põhiosa õpib samal ajal Inglismaal.
