03.07.2009, 00:00
Terve päev läbi võib mürgeldada!
“Terve päev läbi võib mürgeldada!”
hüüatas umbes 40aastane lühikestes pükstes pereisa
Rabarocki festivali läbinisti vihmasel teisel päeval ja prantsatas
perseli baaritelgi libedale põrandale, kus mõnuga väikese
liu maha pani. Ise olin selleks ajaks juba läbivettinud ja
lõdisesin mõnusalt.
Liugu lasknud pereisa abikaasa
soovitas mulle sõbralikult see tavaline vihmakeep soetada, et see pidi
ka aitama, et kuna kile ja keha vahele pidi päris mõnusasti soojust
kogunema.
Tänasin viisakalt nõuande eest, kuid
selgitasin ka oma filosoofiat: “Optimistlikku vaimu peab olema!
Võtan seda asja pigem nii, et ehk õnnestub ka vihma käes
ära kuivada. Või siis mõne kena inimese vastu ennast kuivaks
nühkida. Oluline on ellusuhtumine!”
Üks mu
sõbranna, kes oli mind samuti festivaliplatsil näinud, uuris mult
mõni päev hiljem arvuti teel, et kuidas siis optimistil vihma
käes kuivamine ka õnnestus. Et ma olevat olnud niiske, aga
õnnelik... Kui temaga kokku saan, siis vastan talle. See on pikem
jutt.
*
Rabarocki esimene päev oli päikesepaisteline,
aga Järvakanti sõites oli tee peal pikki teeremondilõike,
kus autoga peab teatavasti venima, mis on ju mõnevõrra
tüütu.
Hakkasin optimistliku vaimu hoidmiseks
sõprade autos luuletama: “Elame üle need
teeremondid! Elame üle need kopad ja ekskavaatorid! Elame üle selle
maanteetolmu!”
Mõtlesin, et mingi rea võiks
nagu veel siia lõppu panna ja küsisin sõpradelt nõu.
“Elame üle võimete!” hüüatas sõber
Andre.
Vaat, päris hea mu meelest, kiitsin teda. Nii
võiks ju jäädagi.
*
Vahepeal juhtus
Rabarockil veel paljugi toredat. Näiteks esimese öö veetsin
vaheldumisi õlut rüübates ja tukastades sihukeses suuremat
sorti mitmetoalises telgis, kus elasid kaks soomlast ja üks mehhiklane.
Millegipärast magas mehhiklane sihukeses kummalises taskus, mis oli telgi
seina külge sissepoole õmmeldud. Huvitav.
Üks kena
kaitseministeeriumi naisametnik saatis mulle sel vihmasel teisel päeval
kõrvallauast oma väikese sugulasega topsitäie kuuma teed.
Tänud! Ühed kenad Viljandist pärit kohvikutelgipidajad jagasid
meile teise päeva hommikul mitu kausitäit tasuta risotot, kui seal
nende telgis koos Tartu tüüpidega jaurasime. Seda väga
mõnusat risotot pidas keegi meie seltskonnast algul ekslikult
tatrapudruks ja imestas, et tatrapuder, aga tatart on unustatud sisse panna. No
aga temagi sai viimaks asjale pihta. Tänud! Ma ise sain kiita selle eest,
et magasin ühe Tartu sõbra autos nõnda vaikselt, et alarmgi
tööle ei hakanud. Korda läks kuidagi!
*
Tagasiteel Tallinnasse ühes mõnusas mikrobussis kiitis üks
sümpaatne Tallinna Tehnikaülikooli tudeng mu optimistlikku vaimu, aga
mainis samas, et on oma kooliteel mõnikord mind bussiaknast silmanud.
Imestades, et nendel juhtudel olen ma küll väga kössis,
hädine, õnnetu ja väsinud välja näinud.
“Oot-oot, aga siis sa oled vist kaine olnud,” püüdis ta
põhjust leida.
Ma ei tea, tal võib ehk õiguski
olla. Selle üle võiks pikemalt mõtelda.