Liugu lasknud pereisa abikaasa soovitas mulle sõbralikult see tavaline vihmakeep soetada, et see pidi ka aitama, et kuna kile ja keha vahele pidi päris mõnusasti soojust kogunema.


Tänasin viisakalt nõuande eest, kuid selgitasin ka oma filosoofiat: “Optimistlikku vaimu peab olema! Võtan seda asja pigem nii, et ehk õnnestub ka vihma käes ära kuivada. Või siis mõne kena inimese vastu ennast kuivaks nühkida. Oluline on ellusuhtumine!”


Üks mu sõbranna, kes oli mind samuti festivaliplatsil näinud, uuris mult mõni päev hiljem arvuti teel, et kuidas siis optimistil vihma käes kuivamine ka õnnestus. Et ma olevat olnud niiske, aga õnnelik... Kui temaga kokku saan, siis vastan talle. See on pikem jutt.


*

Rabarocki esimene päev oli päikesepaisteline, aga Järvakanti sõites oli tee peal pikki teeremondilõike, kus autoga peab teatavasti venima, mis on ju mõnevõrra tüütu.


Hakkasin optimistliku vaimu hoidmiseks sõprade autos luule­ta­ma: “Elame üle need teeremondid! Elame üle need kopad ja ekskavaatorid! Elame üle selle maanteetolmu!”


Mõtlesin, et mingi rea võiks nagu veel siia lõppu panna ja küsisin sõpradelt nõu. “Elame üle võimete!” hüüatas sõber Andre.


Vaat, päris hea mu meelest, kiitsin teda. Nii võiks ju jäädagi.


*

Vahepeal juhtus Rabarockil veel paljugi toredat. Näiteks esimese öö veetsin vaheldumisi õlut rüübates ja tukastades sihukeses suuremat sorti mitmetoalises telgis, kus elasid kaks soomlast ja üks mehhiklane. Millegipärast magas mehhiklane sihukeses kummalises taskus, mis oli telgi seina külge sissepoole õmmeldud. Huvitav.


Üks kena kaitseministeeriumi naisametnik saatis mulle sel vihmasel teisel päeval kõrvallauast oma väikese sugulasega topsitäie kuuma teed. Tänud! Ühed kenad Viljandist pärit kohvikutelgipidajad jagasid meile teise päeva hommikul mitu kausitäit tasuta risotot, kui seal nende telgis koos Tartu tüüpidega jaurasime. Seda väga mõnusat risotot pidas keegi meie seltskonnast algul ekslikult tatrapudruks ja imestas, et tatrapuder, aga tatart on unustatud sisse panna. No aga temagi sai viimaks asjale pihta. Tänud! Ma ise sain kiita selle eest, et magasin ühe Tartu sõbra autos nõnda vaikselt, et alarmgi tööle ei hakanud. Korda läks kuidagi!


*

Tagasiteel Tallinnasse ühes mõnusas mikrobussis kiitis üks sümpaatne Tallinna Tehnikaülikooli tudeng mu optimistlikku vaimu, aga mainis samas, et on oma kooliteel mõnikord mind bussiaknast silmanud. Imestades, et nendel juhtudel olen ma küll väga kössis, hädine, õnnetu ja väsinud välja näinud. “Oot-oot, aga siis sa oled vist kaine olnud,” püüdis ta põhjust leida.


Ma ei tea, tal võib ehk õiguski olla. Selle üle võiks pikemalt mõtelda.