The Beatles “Rubber Soul”
Kui teil on raha, siis peaksite ostma terve karbitäie neid biitlite remaster’eid. See maksab umbes viis tuhat, aga on seda väärt. Kui teil raha ei ole, siis peaksite ostma parima biitlite plaadi, mis antud juhul võiks väga hästi olla “Rubber Soul”. Küsimus ei seisa selles, miks just see plaat ja miks alles nüüd. Seisab teadagi hoopis selles, miks osta seda uuesti? (Kuigi “Rubber Soul” on põhimõtteliselt üks neid väheseid popalbumeid, mida võiks kodus ka paar tükki olla – nii igaks juhuks.)
Nii et mis siin ikkagi kaalul on?
1955. aastal, täpselt kümnendi jagu enne kõnealuse LP ilmumist, kirjeldas Prantsuse kultuuriteoreetik Roland Barthes Greta Garbo nägu kinolinal kui “silmapilku, mil filmikunst hakkab olemuslikust ilust ammutama ajalikku ilu”. Teisisõnu näeb ta tüüpilise taan dumist ja unikaalse intiimset lähenemist (sama hästi oleks ta võinud kirjutada näiteks Frank Sinatra häälest). Barthes ei tee siin kaht asja. Esiteks ei kõnele ta tehnoloogia enese mõjujõust ning samuti ei räägi ta tolle uue intiimsuse kvantitatiivsetest võimalustest kvalitatiivsete kõrval.
Aga just need aspektid on tähtsad, kui meieni saabub biitlite remiksitud retrospektiiv kogu selles kaubafetišistlikus kõikvõimsuses. Kõigepealt, tehnoloogia pole midagi neutraalset, mis muusikas toimuvat ükskõikselt edasi annab – tehnoloogia loob, kujundab, produtseerib. Ja just seetõttu saame me nüüd muusikat kuulates väita, et siin plaadil, mida me paljud arvasime tundvat ja armastavat tema kunagisel kujul – on varasemaga võrreldes todasama unikaalsust ja kordumatust enam kui enne, et siin on senisest rohkem biitleid ja et me oleme neile nüüd lähemal kui iial varem. See tundub absurdne, aga just nii see on – ma elasin teadmises, et “Norwegian Wood” ja “Michelle” ja “Girl” kõlasid vaat niimoodi, aga siis öeldakse mulle, et ei. Tule lähemale, siin on sulle mikroskoop, proovi uuesti. Ja ennäe, ma kuulengi ja märkangi nüüd teisiti – näiteks loos “Michelle” McCartney pehme, diskreetse basskitarri kogu erootikat vokaali harmooniate vahel.
On see kõik päris? Või väljamõeldis? On kindel, et ei Bach ega Beethoven ega biitlidki saanud iial kuulda oma muusikas seda, mida meie tehnoloogilise abiga suudame kuulda nüüd. Oskus luua üha suurema tõetruuduse sildi all üha põhjalikumaid fiktsioone ongi kultuuritööstuse kaalukas ja omajagu õudustsisendav lubadus – õudust selles mõttes, kui avastame, et meie kiindumused ja igatsused on määratletavad kvantiteedi kaudu, mõõdetavate suuruste kaudu. On muidugi võimalik väita, et helid ei loe, et armastad biitleid üldse ja armastad südame ja mitte kõrvadega, ning proovida ostusurvele vastu seista. Aga see surve meelitab ja kõditab. Sest nagu juba alguses sai öeldud – see kõik on seda väärt. Every penny... 10
