The Chemical Brothers “Brotherhood”

Jälle üks kokkuvõte.

The Chemical Brothers

“Brotherhood”

(Virgin)

Hoian käes tervenisti kaht Chemical Brothersi best of-kogumikku, mis mõlemad ilmunud viimase viie aasta sees ja pealegi omavahel enam kui pooles osas kattuvad. Aga miks?-küsimus on tegelikult ülearune, sest ära ma toda uuemat nüüd ka ei kavatse kinkida. “Brotherhood” näitab ju, et ka bändi kahel viimasel vaevalt märgatud plaadil juhtus üht-teist. Viirusena nakkav “Galvanize” oma araabialiku keelpillisämpliga on üks nende paremaid lugusid üldse. “Do It Again” ja “Believe” ei jää digitaalse läike ja aeg-ajalt pead tõstvate mikrodetailide osas palju maha. Rääkimata sellest, et sealsamas nende vahel on oma tuttavas, pooleldi proget meenutavas techno-massiivsuses nii “Block Rockin’ Beats” kui “Hey Boy, Hey Girl”.

Need kõik annavad kokku viis esimest lugu ja problemaatilisem Chemical Brothers jääb tahapoole. Kõik nood lood vokalistidega moodsast indie-eliidist on mu arust enamasti lihtsalt pidurdanud duo instrumentaal-drive’i. “Setting Sun”, motoriseeritud versioon biitlite psühhedeelialoost “Tomorrow Never Knows”, on küll jäänud nende ainsaks number üheks Briti tabelis, kuid isegi elektrooniliselt töödelduna tõmbab Noel Gallagheri vokaal siinse groove’i maadligi madalasse. Mõnevõrra parem paistab ehk “Golden Path” koos Flaming Lipsiga, kus vokaali neurootiline argisus on tegelikult ehk mõõdukalt sarmikaski.

Nii et on seda ja on teist ja see on OK. Vaevalt küll jaksab kergelt laskuva karjäärikõveraga Chemical Brothers oma järgmisel kogumikul sellele siin teab mida kaalukat lisada. Aga mine muidugi tea...

7