The Chemical Brothers “Further”
Pean ütlema, et olen alati leidnud The Chemical Brothersi olevat igavapoolse, mitte viletsa, aga liiga turvaliste valikutega. Neil on alati olnud muidugi särtsakaid lugusid ja seepärast saab nende best of olema ka hea, kuid minu arvamises neist ei muutu ka “Furtheriga” suurt midagi. Ajal kui elektroonilise muusika poolt veel avastamata mustad laigud on kaunis kokku kuivanud, peab iga produtsent suutma ikkagi mingi kontseptsiooni enda ümber ehitada. Oma seitsmendaks albumiks on Vennad selle probleemi õige valutult ära lahendanud, nad on laenanud osasid krautmootorilt ja psühhedeelsest muusikast, mille sisse ehitanud siis elektroonilise skeleti. Paaris loos töötab krautmootor igal juhul päris laitmatult. Psühhedeelia poolelt on üks pikem Kraftwerki-mõjuline retk hetkeks, kui pidu on jõudnud päikesetõusu faasi. Muidu soojades toonides plaadil mõjub seda tugevamalt aga hoopis “Horse Power”, vana hea electronic body music, tikksirgelt ja karistavalt edasi tormav mundritechno. Ühesõnaga, plaat oleks võinud palju viletsam olla. 7