“4:13 Dream”
(Geffen)
Ma olen
tahtnud näha Robert Smithi make-up’i ja pooside taha ja ainus,
milleni ma jõudsin, oli tema hääl. See hääl mulle ei
meeldinud, sest selle taga polnud omakorda midagi. See hääl justkui
kannatas ja valutas, aga ühe tõelise enesehaletsuse jaoks oli ta
lihtsalt liiga anonüümne. Anonüümne umbes nii, nagu need
kaks teatrimaski – naeratav ja nukrutsev – seda on. Hääl,
mis on ainult sümbol ja märk, ei midagi muud mõjusamat.
Hääl, mille joodeldav raskepärasus ei kanna mingit isiklikku
ajalugu, nagu tegi seda näiteks Ian Curtise oma.
Muidugi, The
Cure’i mustaks disainitud meeleolumuusikaline doom-hõllandus
võis aeg-ajalt sügavuse aseainena päris hästi toimida.
Seda tõestavad veel tänapäevalgi mõned nende 80ndate
teise poole lauludest ja tõestab mõneti ka selle uue plaadi
avalugu “Underneath The Stars”. On kuidagi isegi
enesestmõistetav, et pärast kõiki aastaid kõlab see
bänd nüüd nagu üleprodutseeritud Pink Floyd. Kuid see on ju
kena, et plaadi algul jätab bänd veel eksperimentaalselt kõik
otsad lahti ega vihja sugugi, kui normaalne ja harjumuspärane “4:13
Dream” põhiosas tegelikult välja kukub.
Kõige vähem läheb The Cure mulle korda siis, kui nad endast
postpunk-pop-bändi kujutavad.
Nad lihtsalt ei oska lennata ja
pole kunagi osanud. Siin-seal kõnelevad detailid (kuula kitarri loos
“Freakshow”), kuid laulud ise küll mitte eriti. The Cure on
palju parem, kui nad mängivad lihtsalt mahlast-massiivset
staadioni-rock’i, ja kuigi kõik ei viitsi ehk nõnda kaua
sadulas püsida, saabuvad plaadi kolm parimat hetke kolme viimase looga
(gootilik elektropop “Sleep When I’m Dead”, gootilik trip hop
“The Scream” ja gootilik metal “It’s Over”).
Smith ja Co ei tundu tollegi trio aegu muidugi teab mis päris, kuid
vähemalt päriselt teatraalsed on nad küll, tõeliste
dekoratsioonide, valguste ja varjudega. Muidu aga... noh, kui sa just oled The
Cure’i fänn... Ja nii edasi.
6
