The Dirty Projectors “Bitte Orca”

(Domino);Lummavalt tujukas Brooklyni kunstirokk.

Olles ise keskmisest tõsisemate keskendumisraskuste küüsis, tundub Dirty Projectorsi heitlikkus ja tujukas hüplemine ühelt teemalt teisele mulle kuidagi mõnusalt kodune. Ümberlülitumine toimub sekunditega ja sa ei tea kunagi hästi, mis ootab sind järgmise akordi taga. Maneerlikust pastoraalist saab ühtäkki progerock, ukulelele sõidab sisse Steve Vai juukseloopimissoolo. Brooklyni taibude viies album on küll kõvasti massisõbralikum kui nende varasem värk, aga kui “Temecula Sunrise” toob mulle silme ette haiglase vaatepildi Jethro Tulli ja Prince’i ühisjämmist (pingestatud, närviline seksuaalsus keskaegse laadamuusika rokkversioonis), siis olgu nad kas või Selveri müügitabeli nr 1, ma ei kurda.

David Longstrethi teatraalne laulumaneer ning külluslik falsetikasutus kratsivad armsalt hinge, pakkudes samasuguseid unustamatuid hetki nagu David Byrne või Wilde Beasts (näiteks “The Bride”).

Kui mikrofoni taha lastakse aga Amber Coffmann, siis läheb asi lausa R&B-ks, sest “Stillness Is The Move” toob imeväel kokku Timbalandi, Destiny’s Childi ja... Sven Grünbergi!

Albumi visiitkaart “Useful Chambers” on parim näide muutlikust meelest, mis surub ühe loo sisse vähemalt kolm erinevat laulu – kurb-ilusat lo-fi americanat lõhuvad julmad garaažikitarrid seni, kuni alles jääb kurjakuulutav trip-hopi biit, mis kulmineerub veiderdava 60ndate psühheedeliapopiga.

Tõsi ta on, et kõik lood ei suuda ühtemoodi head olla ja vahepeal kipub gruuv tuimalt kohapeal tammuma ning veidi läilaks muutuma. Aga pole hullu. Paremat osa sellest siin võib õhtu jooksul kuulata neli-viis korda. Järjest.

8