The Fall “Your Future, Our Clutter”
Nende võidukate sõnadega juhatab Mark E. Smith kuue minuti jooksul sisse generatsioonidevahelise sõja, kus 50aastane kuri vanamees põhimõtteliselt ütleb noortele, et nüüd sööge ise seda jama edasi, mis meist maha jääb. Hordid noori bände on seda püüdnud teha juba aastakümneid, aga lõpuks tuleb kõigil tõdeda: tänaseks ametlikult täiesti arvestatav krautrock-bänd The Fall suudab oma pisikese näritud sõrmeküünega näpu tänapäeva indile niimoodi silma torgata, et sel jääb ainult üle nuttes tunnistada vanameistrite paremust.
Krautrock? Aga muidugi. Kõik lood on viis-kuus minutit kestvad ühekäigu-jämmid, kus sirisevad kokku erinevad happelised noodiread ja nagu alati kroonib kõike kummaliselt karismaatilise purjus kameeleoni jauramine. See on puhas hüpno-musa. Ideed? Neid on siin lademes. Avaloo sarkasm The Falli surematuse aadressil, teise loo “Bury” järjest paranev kvaliteet (lõuahaak lõu-fai’le), faux-vestern-teemad urban-töölisklassi maailmas (“Chino”, “Cowboy George”), ja loomulikult kuuldus, et The Falli uute muusikute värbamisel oli ainukeseks tingimuseks see, et nad The Fallist varem mitte midagi kuulnud poleks. The Fallist on saanud viimase ülikreatiivse seitsme aasta tõttu paratamatus, institutsioon. Harjuge ära, või siis nagu ütleb Mark E. Smith: f**k off. 9
