Halvem on see, et kuna minu toimetaja tabas mu nõrkusehetke ära, siis saatis ta mulle nüüd selle live-albumi (koos DVDga) ja ma pidin tunnistama, et see polnud enam see. “See” tähendas siin kogu kirevuse, mängulisuse ja mastaapsuse kadumist nõnda, et igast loost sai Brandon Flowersi vokaalpaatos ühetoonilise ja ühevärvilise instrumentaalsaatega. DVD on abiks, sest ekraan päris ilma sarmita ei jää, aga ma ei ole veel jõudnud – ega jõua küllap iial – sellesse faasi, et vajaksin igat The Killersiga seotud suveniiri. 5