11.10.2007, 00:00
The New Pornographers “Challengers”
The New Pornographers
“Challengers”
(Matador)
Kanada inditähtede õdus äraolemine.
Kanada all-star-bänd, kes ei salli, kui teda nii kutsutakse, on oma liikmete kõrvalprojekti staatusest kõrgemale tõusnud ja tuleb juba neljandat korda. Ninamees AC Newman on ausalt välja öelnud, et ta on alati tahtnud teha muusikat nagu Burt Bacharach ja Brian Wilson. See on plaadilt ka hästi kosta, kuid eeskujude nüansirikkuse ja jumaliku meloodiapuute on lämmatanud rohke kesktee (indie)kantri ja verevaene retro-rock. Maitserikas ja hästikõlav küll, ent argitoimetusi unustama ei pane ja plaati tekib soov uuesti kuulata ainult seetõttu, et too esimese korraga kõrvust mööda läks. Avalugu “My Rights Versus Yours” võiks siiski olla kõrvupaitav neile, kes kuulaks biitleid heal meelel, kui vaid need saundid nii vanamoodsad poleks. Loos “Myriad Harbour” on võetud viisakalt kummardades pehmem tükk Pixiest ja teine Architecture in Helsinkit, et teha tujutõstev, kuigi turvaline lööklauluke. Pahatihti tundub aga, justkui üritaks Tom Petty teha briti intellektuaalset poppi XTC vaimus, kuid välja kukub nagu Traveling Wilburys (supergrupp, kus lisaks Pettyle mängis ka Bob Dylan) alati. Bändi prominentne naishääl Neko Case ei vääri kahjuks üldse eraldi nimetamist – sedavõrd ilmetu ja igav on tema sooritus. Kokku siiski hubase-tubase äraolemise eest: 5
(Matador)
Kanada inditähtede õdus äraolemine.
Kanada all-star-bänd, kes ei salli, kui teda nii kutsutakse, on oma liikmete kõrvalprojekti staatusest kõrgemale tõusnud ja tuleb juba neljandat korda. Ninamees AC Newman on ausalt välja öelnud, et ta on alati tahtnud teha muusikat nagu Burt Bacharach ja Brian Wilson. See on plaadilt ka hästi kosta, kuid eeskujude nüansirikkuse ja jumaliku meloodiapuute on lämmatanud rohke kesktee (indie)kantri ja verevaene retro-rock. Maitserikas ja hästikõlav küll, ent argitoimetusi unustama ei pane ja plaati tekib soov uuesti kuulata ainult seetõttu, et too esimese korraga kõrvust mööda läks. Avalugu “My Rights Versus Yours” võiks siiski olla kõrvupaitav neile, kes kuulaks biitleid heal meelel, kui vaid need saundid nii vanamoodsad poleks. Loos “Myriad Harbour” on võetud viisakalt kummardades pehmem tükk Pixiest ja teine Architecture in Helsinkit, et teha tujutõstev, kuigi turvaline lööklauluke. Pahatihti tundub aga, justkui üritaks Tom Petty teha briti intellektuaalset poppi XTC vaimus, kuid välja kukub nagu Traveling Wilburys (supergrupp, kus lisaks Pettyle mängis ka Bob Dylan) alati. Bändi prominentne naishääl Neko Case ei vääri kahjuks üldse eraldi nimetamist – sedavõrd ilmetu ja igav on tema sooritus. Kokku siiski hubase-tubase äraolemise eest: 5