Siin post-everything-maailmas kiputakse mind aeg-ajalt veenma, et igasugune muusika on tegelikult hea – vaikimisi kas hea olnud, või heaks salamisi saanud. Et kunagi hea maitse poolt solgiämbrisse suunatud laulud ja artistid sattusid sinna ajavaimu sunnil, tujukuse, hooletuse ja eksituse pärast ning on selles soojas keskkonnas heaks ja maitsvaks marineerunud. Taani duo The Raveonettes püüab mulle näiteks selgitada, et Rootsi duo Roxette oli väga hea bänd. Teile võib see jutt pada-ajamisena tunduda, sest Sune Rose Wagner (blond naine, nagu Roxette’is) ja Sharin Foo (brünett mees, nagu…) mängivad ka neljandal albumil endiselt uuele põlvkonnale suunatud The Jesus and Mary Chaini, kes omakorda nüsisid 60ndate popi karvaseks 80ndate kaunist inetust ihkavatele noorukitele. Kuid uuel plaadil on The Raveonettes saavutanud omamoodi täiuse. Särava ja klaari kõla. Häiriv ja otsimasundiv krigisev ja kahisev kõla on albumi esimesest osast eemale hoitud ning täiel rõkkaval rinnal lastakse vohada Skandinaavia buugipopil, mis on veidi üleliia kindel oma cool’is rock’n’roll-seksikuses. Sellest on väga kahju. Sest teises pooles muutub plaat kurjemaks, viisidele tõmmatakse tumedad kardinad ette, helid lähevad ohtlikumaks ja häirivamaks – oh, püha fuzz, kratsi mu kõrva! – ja “In and Out of Control” võinuks tõesti olla The Raveonettesi See Plaat. Suurteos. Kuid esimeses otsas sissevõetud Roxette’i poosid tõmbavad heauskse lohku ka hiljem, tekitavad n-ö ebausaldusväärse õhkkonna. Ning Roxette’i ületoomisele “valgete jõudude” poole ei ole ma nõus alla kirjutama. Mitte kunagi. 6