The Rolling Stones “Exile On Main Street”
Need kenad plaadifirmainimesed, kes tavaliselt kirjutajatele kuulamisvara postkastidesse topivad, jätsid maha lubatud teise plaadi kümnekonna lisalooga. Mis võib-olla polegi teab mis kaotus, kui arvestada, mis need lisalood tavaliselt väärt on. Aga võib-olla oleks siis vähemalt midagi uuemat raporteerida olnud ja ma poleks pidanud piirduma vana küsimusega – miks küll on see iseenesest nii keskpärane LP arvatud rock-muusika ajaloo kaanonisse kui instant classic. Ma küsin eriti teie käest, Ameerika kriitikud. Mh?
“Selle muusika mõistmiseks kulub nädalaid,” kirjutab Robert Christgau, üks paremaid neist kriitikutest. Noh, ma olen proovinud aastaid ja suutnud kindlaks teha vaid selle, et kui 70. aastate rollingute rassistlik-seksistlik pompoossus ja kontrakultuuri kõigile võimalustele järgnenud mõrkjas pohmelus võivad iseenesest piiratud kogustes amüsantsed olla, siis konkreetselt “Exile...” on nii traditsiooniline, nii tõetruu oma bluusi, souli ja muu musta muusika lembuses, et hulk bändi enese karakterit läheb kaduma. Ei, nii mõndagi siin muidugi on – plaadi ainus hitt “Tumbling Dice”, Keith Richardsi terase rifiga egotripp “Happy”, kõhedavõitu gospel “I Just Want To See His Face”... Ning filigraanselt sapine “Ventilator Blues” (Your woman’s cussing, you can hear her scream / You feel like murder in the first degree) – üleüldse üks mu salalemmikuid sellelt bändilt.
Aga kogumulje – ja vastus eelkõlanud küsimusele – kipub olema see, et brittide mis tahes katsed ameerikalikele juurtele nõjatuda võetakse ülearu tihti vastu ülearu kaua kestva aplausiga. “Exile On Main Street” pole selles žanris kaugeltki halb tulemus (kaugelt palju halvem on näiteks U2 “Rattle And Hum”), aga ega ta nüüd nii hea ka ei ole. 6
