The Stone Roses “The Stone Roses“
Mul tuli meelde, et ühe Ian Browni sooloplaadi vahetasin ma
mõned aastad tagasi Britney Spearsi kogumiku vastu ega ole seda
tänaseni kahetsenud. Ja vähe sellest, sest mis puutub Browni
pärisbändi nüüd juubeliga teismeeast
väljajõudnud suurteosesse, siis käituksin tollega vist
samamoodi. Vabandust…
Ja ometi oli kunagi aeg, mil polnud
kahtlust – “The Stone Roses” tuli omandada ja alles
hoida. Neile, kes taipasid lugeda Briti muusikapressi ja seda tõsiselt
võtta, öeldi seda 80ndate–90ndate vahetusel suures mahus,
rasvaste pealkirjade all ja nädalast nädalasse. Igatahes oli
põhjust pingutada, et see plaat oleks just see, mida lubati. Kas just
“the greatest album of all time”, nagu New Musical Expressi tsitaat
siin uusväljaande kaanelgi lubab, aga midagi sinnapoole.
Ühe järeldusega ei olnud mõtet vaielda siis ega ole ka
praegu – start on hea. “I Wanna Be Adored” on ideaalne laul
debüütplaadi hakatuseks, majesteetlikult ennasttäis
trooninõudlemine, mis tunneb rock-teadvuse reegleid ja rituaale ning
usub, et need kõik on siin just talle valmis pandud.
“Waterfall” on teine kõrghetk elegantse rifi,
rütmigrupi optimeeritud flow ja John Squire kitarrisirutustega kahel
viimasel minutil. Need kaks (ja ehk ka siinse reissue lõppu lisatud
“Fool’s Gold”) on “kivirooside” unikaalsemad,
loomult raskesti jäljendatavad hetked, püüdku x-järgu
indie-bändid palju tahes.
Plaadi lugude enamik on paraku
kenasti keskeltläbi toormaterjal neile, kes tahavad popmuusika
indie-sektoris normaalsed ja viisakad välja näha. Meloodiline muidugi
ning ajalooliste pretsedentidega kenasti kursis, kuid näiteks The
Smithsiga võrreldes, kelle muusikas on tõelist loobumise ja
eskapismi riski, päris alternatiive millelegi, mida 80ndate rock
võimupositsioonilt oli kehtestanud, on see siin lihtsalt andekas,
stiliseeritud retro-rock. Ning kui panna Stone Rosesi kõrvale nende
kaaslinlastest kaasaegsed nimega Happy Mondays, tunduvad meie
päevakangelased liiga puhtad ja hoolitsetud, liiga vähe lärmakad
ja narkootilised.
“The Stone Roses” pole halb plaat, aga
mitte seda järeldust ei tahtnud te teada, eks ole? Paraku – nende
mütoloogilist kaalukust, nende epifaanilisi mastaape ma ei mõista.
Võib-olla leidub mingi selgitus neis teistes juubelireliisides, mis
pakuvad ekstraid ja demosid ja uhkeldavad vinüülformaadis.
Üritage ise edasi – The Collectors’ Edition on vähem kui
pooleteise tonniga teie päralt. 6