The Strokes"'First Impressions Of Earth"' (RCA)
New Yorki "kunst"-rokkarite paljuoodatud ja -räägitud kolmas.
Minu esimesed muljed ütlevad, et ei ole head ilma halvata ja vastupidi. Plaadi esimene singel "Juicebox" on selgelt üks paremaid asju üldse viimasel ajal. Geniaalne pop-hitt. Neetult kummitamajääv ja samas väga arty. Kes salmimeloodiat korra kuulnud, see seda nii lihtsalt ei unusta. Eriti just bassikäik, mis kõlab nagu oleks see pärit mõnest tuleviku Bondi-filmist. Ja kui solist Julian Casablancas röögib ennast refrääni sõnadega "We`ve got a city to love", on see nagu New Yorki ja Londoni räpaste magalarajoonide omavahelist hardcore voodistseeni krooniv orgasm – plahvatus, kus kõigi suurlinnade äng seguneb kuritegeliku võidujoovastusega. Massiivne.
Teine ere üllatus on muideks üldse mitte väga strõuksilik „15 Minutes”, mis purjetab The Poguesi vaimus lähimasse kõrtsi, kust kostub alati mõnusa hambutu jota Shane McGgowani purjus jauramine.
Kõige selle pärast ongi nii kahju nentida, et alati peab olema mingi tropp, kes peo peaaegu ära rikub. Casablancasega on see jama, et ta võiks vabalt kandideerida Thom Yorke`i hääledublandi kohale. Ja paraku arvab ta nii mõneski loos, et see oleks päris hea töö. Kui ma kuulsin „On The Other Side`i”esimesi sekundeid, arvasin, et tegu on peene irooniaga Radioheadi aadressil - "I`m tired of everyone I know, of everyone I see...". Irooniast polnud aga haisugi. Melanhoolia ja depressioon võivad ju iseenesest olla päris toredad asjad. Aga ainult siis, kui nad pole esitatud üheplaaniliselt, lapseliku naivismi ja häälega, mis kõlab nagu kõhulahtisuse käes vaevlev (ja lapsena koolis tagakiusatud) tulevane staar, keda kuri ja rahaahne plaadifirma boss ei luba enne stuudiost lahkuda, kui asi on purgis (vokaalpartiid siis). Või võtkem "Electricityscape". Super meloodia. Ausalt. Midagi nii ilusat pole ma tükk aega kuulnud. Kui enam-vähem täpselt samamoodi kõlav terve Radioheadi „The Bends” album välja arvata. Kurb lugu, mis?
Väga ei ole tegelikult, sest hoolimata kõigest on tubli pool selle plaadi materjalist (eriti „Juicebox”, ei väsi ma kordamast) mõnusalt värske briis kitarripopi „taassünni” juba kergelt kopitama hakanud näol. Ja see on päris kõva saavutus. 7
