The Sun “Ring”
“Kõik muusikakriitikud on persekukkunud muusikud,” tuletas Tanel Padar mulle hiljutises Vikerraadio pühapäevaintervjuus veel kord meelde ja omamoodi innuga hakkasin seni kuuma kartulina kriitikute vahel lennanud plaati fileerima. Vaatame siis üle, arutame. Tööd on tehtud – tänuviljad säravad esikoha kujul müügitabeli tipus, edestades isegi kannale kopsivat Arvo Pärti! Aga kas The Suni neljas plaat tsementeerib oma koha nii-öelda metal-rock’i massidesse viijana või purustab palja perselaksuga ka seniste indi-hipsterite lootused ja paneb täiega rajusse?
Ma ei ole küll päris oma silmaga näinud inimesi, kes kätt piiblile pannes vannuvad, et naudivad või lausa armastavad karmilt reglementeeritud speed’i, thrash’i ja proge kokkupõrkeid glämmiva sirgtee-vokaaliga, aga fakt on, et bändi keskpunkt on antud ettevõtte küsitavaim lüli. Koosseis eesotsas vana metal-kala Tarvo Valmiga ründab helikirvega eri stiilide vahel täiesti usutavalt, taustal toetavad gospellikud koorid, aga laul, see voks! Parimatel hetkedel kaldub Padar oma esimese armastuse blues’i külje alla, halvimatel tahaks appi kutsuda The Suni uue tallipoisi Ott Leplandi. Aga mis sa ära teed – säravale frontmanile on nii mõndagi andestatav ja loodame siis, et uuel ringil (äkki see ingliskeelne plaat?) kikib Tann juba täiega äässi.
Munamätakaid vältides hüüan takka veel, et plaadi parimad nopped on “Üksinda üksinduses”, “Tee midagi” ja ehk ka “Vihmatüdruk”. Kruti ringi mispidi tahad, põrmustavat tervikut siit ei teki, jõudu! 6
