The Ting Tings "'We Started Nothing"'

Elastica ja Shampoo kuulikindel disko-indie-punksulam – kõigile, kellele meeldis “Mul on jumala pohhui”.

The Ting Tings

“We Started Nothing”

(Columbia)

Mul tekib vahel tõrge uute superstaaride suhtes, kes on oma esimese looga MTV armukesed, kellest reivivad juba enne sedagi kõik popmuusikaajakirjanikud, kelle tähtsusest ja erakordsusest kirjutatakse pikki artikleid.

Oma überhitiga “That’s Not My Name” eelmine nädal esimest korda Briti singlitabeli tippu tõusnud The Ting Tings on teistsugune. Katie White ja Jules de Martino teavad, mis on ärapõlgamine ja lüüasaamine. Mitu aastat tagasi oli neil koos veel ühe sõbraga trio Dear Eskiimo, mis jõudis teha ühe, kohutavalt ebaõnnestunud loo “Patience” (vt YouTube’i), enne kui plaadifirma Mercury bändi pikalt saatis.

Pettunud noored võtsid uuesti muusika käsile paar aastat tagasi, hakkasid tegema lühikesi show’sid omaenda korteris reedeõhtustel pidudel, asi arenes ja arenes, New Musical Express sai haisu ninna ja järsku olid nad “uus kuum asi”, isegi nii põletavalt kuum, et jahedad eesti raadiojaamad mängisid neid... tundus, nagu järjekordne crash on tulemas...

Aga ei! Nahhaalselt, jultunult ja ebaviisakalt väidan ma, et “We Started Nothing” on isegi haaravam pop-plaat kui HU? “Film”, kogu oma respekti juures HU? väga õnnestunud albumi vastu. Miks? Sest The Ting Tingsis on rohkem elu. Rohkem nahhaalsust, rohkem julgust eksida, rohkem suhtumist “fuck off, if you don’t like me”. Rohkem isiksust, vähem stiliseeritust ning perfektsionismi. Kujutage ette “Mul on jumala pohhui” lugu superprodutsendi ja lisatud tapva kidrakäiguga. Kogu album on täpselt nii hea.

See pole laulev sotsioloogia, ühiskonna naiivkriitiline analüüs sõnas ja viisis. Su vanaemale see ei meeldi, Briti väikelinnu ei haki, ka kriitikute gospelkoori halleluujat pole pälvinud, pigem vastupidi. Aga need lood üksteise järel, lihtsad, ninakad, vastupandamatud, näpatud eri stiilidest: neworderlik “Be The One”, beautifulsouthilik “Traffic Light”, gorillazlik “Impacilla Carpisung”. 2008. aasta seni parim ballaad “We Walk” (okei, HU? “Varjud valgusvihus” on võrdväärne). Irooniline Blondie stiilis disko “Great DJ”, kus Katie muigab “blowing our mind in a life unkind, you gotta love the bpm”.

Jumal, kuidas ma tahaks, et Eestis oleks mingi Katie power’iga ja Julesi popinstinktidega duo.

Mul on nende Dublini rokkiva show põhjal tunne, et “do-it-yourself” bändid, nagu The Ting Tings või White Stripes, on kuidagi elusamad kui produtsent-laulja tüüpi kooslused. Kas Vaiko Eplik – Hannele Turu duo töötaks? Aga Jaan Pehk – Lotte Jürjendal? Oleks ju piisavalt hull? Aga õnneks on meil seni vähemalt “We Started Nothing”. Kuulake ja unistage.

10